“Kui käisime mehega oma beebit intensiivis vaatamas, hakkas õde rohtu manustama ja nõel ei läinud naha sisse, mispeale õde surus sellele. Hiljem läks lapse käsi paiste ja laiguliseks. Kolme päeva pärast olid tema sõrmeotsad mustad ja käsi elutu. Arstidel ei jäänud muud üle, kui lapse elu päästmiseks käsi küünarnukist saadik amputeerida,” kirjeldas üks ema oma lapsega toimunut. Aastas tuleb ette umbes paarsada tõsisemat raviviga.
Nüüdseks juba täisealiseks neiuks sirgunud Laura, kellest juhtlõik räägib, on veel tänini imestunud. “Arstid jätsid mind parema käeta – ja väitsid, et meditsiinis juhtub imesid,” lausus ta. Tema parema käe amputeerimise otsust selgitas ravikvaliteedi komisjon järgmiselt: “Põhihaiguse ravist tingitud tüsistus, mida teoreetiliselt oli võimalik ette näha, kuid polnud võimalik ära hoida.”
Kuidas kõik alguse sai? Täiesti tervena sündinud Laural oli otsa ees väike pruun sünnimärk. “Sünnitusmajast koju tulles hakkas sünnimärk muutuma – sellele tekkisid väikesed vesised täpikesed,” meenutas Laura ema. “Läksime lastehaiglasse. Arstid asusid sünnimärki uurima ja see hakkas mädanema. Võeti eri proove ja tehti uuringuid, meid saadeti vähiravi osakonda.” Diagnoosiks pandi Langerhansi rakuline histiotsütoos.
Onkoloogiaosakonnas sai tita viiel korral ravi. “Neljal korral oli arst sama, ja ettevaatlik, viimase keemiaravi tegi teine arst, kes teadis, et laps on tõbine, kuid tegi siiski keemiaravi ära.” Kodus muutus beebi loiuks ja tema hingamine läks raskemaks. Ema pöördus beebiga ruttu lastehaigla keemiaravi osakonda. “Arst jälgis olukorda ja olin lapse juures kui ta sai maskiga lisahapnikku,” kirjeldas ema. “Siiski Laura seisund halvenes, ta hakkas maski ära kiskuma ning tekkis õhupuudus. Arst kutsus ruttu erakorralise intensiivravi brigaadi, minul paluti palatist lahkuda ning laps viidi reanimatsiooniosakonda. Arstid ei andnud enam mingit lootust.”
Laura nõrk organism oli nakatunud kopsu sidekudesid hävitavasse, RS-viirusse. Beebile paigaldati veeni kanüül. “Kui käisime mehega last intensiivis vaatamas, hakkas õde, kes tundus olevat praktikant, rohtu manustama ja nõel ei läinud naha sisse, mispeale õde surus,” meenutas ema. “Seepeale käskisin kutsuda arsti ja kanüül vahetati ära. Hiljem läks lapse käsi paiste ja laiguliseks. Kolme päeva pärast olid tema sõrmeotsad mustad ja käsi elutu.”
Veeniarstid tegid lapse käele pikad lõiked, et oleks, kuhu paisuda, aga ka see ei aidanud ja käsi muutus altpoolt küünarnukki mustaks. Arstidel ei jäänud muud üle, kui lapse elu päästmiseks käsi küünarnukist saadik amputeerida. “Kui algul keeldusime lapse käe amputatsioonist, lubas haigla jurist meil lõikuse ajaks vanemaõigused ära võtta,” rääkis ema. “Olime mehega šokis!” Beebil amputeeriti käsi ja edasi tuli ema-isal hakata harjuma mõttega, et nende tütar peab elus hakkama saama ühe käega.
“Meedikute lause epikriisis kõlas: arstid nägid seda ette, aga ei saanud ära hoida,” lausus Laura ema. Koos mehega pöördusid nad ka ravikvaliteedi komisjoni. “Komisjoni esimees ütles mu mehele kõigi teiste liikmete kuuldes: teie kõige suurem viga oli, et selle lapse üldse eostasite! Pöördusime ka juristide poole, kuid meile tehti selgeks, et arstidel on ringkaitse, me kaotaksime kohtus, ja seda ka rahaliselt. Lõpuks otsustasime loobuda.”
