Arhitekt Ahti Sepsivart (27) muutus sõjaväes olles depressiivseks, sest teda tabasid kodu- ja armastuseigatsus. Negatiivsus üha süvenes, aga lõpuks õnnestus tal oma sisemistest hädadest lahti saada.
Enne sõjaväge õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis rakendusarhitektuuri. Elasin tavalist tudengielu, olin rõõmus, aktiivne ja loominguline. Olin 20, kui saabus kutse armeeteenistusse. Kuigi mitmed tuttavad püüdsid sellest hoiduda, siis mina tahtsin minna, sest mõlemad vanemad vennad olid teenistuse läbi teinud. Olin väga armunud, uskusin, et sõjavägi meie head suhet ei mõjuta.
Loe ka: Depressioon – sümptomid, ohumärgid ning ravi.
Esimene nädal armees meeldis mulle, polnud koduigatsust ega halbu mõtteid. Siis aga hakkasid asjad muutuma – tekkis kodu- ja armastuseigatsus. Pea iga päev mõtlesin, millal see läbi saab, millal minema pääsen. Keegi polnud minu vastu negatiivne ega vägivaldne, ometi hakkas nende kaheksa kuu jooksul kõik allamäge minema. Alguses hindasin psühholoogilistes testides kõike korralike punktidega: tuju, motivatsiooni jms. Siis muutusid hinnangud järjest negatiivsemaks.
Sisemine tühjus
Perega tekkisid arusaamatused ja suhtes ka – see lõi väljapääsmatuse tunde. Sõjaväes olin nagu karbis, mu aeg oli planeeritud ja ma ei saanud tegeleda muude probleemidega. Tajusin, et ma ei kontrolli enam olukorda ega suuda suhteid hoida. See ei rahuldanud mind, tekitas negatiivsust, ängi, ärevust ja hüljatustunnet.
Tunnetepundar, mida ma omal jõul harutada ei osanud, viis täieliku eluisu ja elurõõmu kadumiseni. Kaheksa kuud lootsin, et kui saan sõjaväest välja, läheb kõik korda – tegelikult tekkisid hoopis väsimus ja apaatia. Pääsesin koju, kuid ei tahtnud kedagi näha.
Jätkasin õpinguid, olin edukas kooliasjades, tegin häid arhitektuuriprojekte, sain kiita. Sisimas oli mul aga täiesti ükskõik, märkasin, et rõõm oli kadunud, ma ei naernud enam. Kui tuligi korraks positiivne emotsioon, asendus see kohe tuimusega.
Otsisin väljapääsu alkoholist, pidudest, tegin trenni – miski ei aidanud. Käisin vahepeal isegi nõidade juures ja tegin rännakuteraapiat. Seal tulid välja emotsionaalsed lapsepõlvetraumad, aga nende lugude teadmine ei võtnud ära üksildushirmu ega leevendanud depressiivsust. Lahenduste otsimine kestis neli aastat. Antidepressante keeldusin tarvitamast, sest minu jaoks polnud loogiline, et tablett võtab probleemi ära.
Aita ennast ise
Hakkasin kuulama vaimsete õpetajate loenguid: Eckhart Tolle, Barry Long jt. Panin tähele, et nende jutus ei ole lahendusi minusuguste kannatustele. Sain väga hästi aru, mida nad räägivad. Eckhardt Tolle õpetab vaid vaatama, kuidas su emotsioonid kulgevad, kuidas mõtted kulgevad. Ta ei õpeta, mida peaksid ette võtma, kui tuleb negatiivne emotsioon, kas saad seda kuidagi mõjutada. Võisin olla teadvel, näha kõike, mis mu sees toimub, aga see teadmine ei muutnud mitte midagi ega võtnud ära ühtki kannatust.
Leidsin Castaneda, kes avas uue kihi maailma mõistmisel. Tema raamatuid uurides sain aru, et sisemaailma protsesse on samuti võimalik mõjutada, kuid on vaja teada, kuidas seda õigesti teha. Sõdalane ootab, kuni saab teadmise. On vaja teadmist, et teha seda, mida vaja.
Juhuslikult kohtusin ühel üritusel Reet Ausiga, kes juhendas meid Kunstiakadeemias, kuhu olin vahepeal edasi õppima läinud, ja sain aru, et temas on midagi, mida mul ei ole – mingi oskus või teadmine. Hakkasin temaga rääkima oma kogemustest ja tema ütleski, et mine Ingvar Villido Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) kursusele.
Kursusel õppisin, kuidas mõjutada emotsioone, kuidas likvideerida kannatusi tekitavaid tundeid ja mõtteid. Tema tehnikaid kasutan praeguseni. Sellest on möödas kaks aastat, depressioonist sain tehnikate abil välja kahe kuuga. Poole aasta pärast ma enam ei mäletanudki neid kannatusi. Räägin nagu kellegi teise mälestustest, häirivaid tundeid enam ei ole.
Mõistsin, et ükski väline asi ei leevenda sisemisi kannatusi. Ükski suhe, äge pidu, ere elamus, hea toit, mugav keskkond, palju raha, ilusad asjad, isegi teised inimesed ei võta kannatusi ära. Ingvar ka ei võta. Iga inimene peab ise töötama ja oma sisemaailma kannatustest vabastama.
Maailmal ei ole midagi viga!
Maailmal ei ole midagi viga, kõik sõltub sellest, milline on su sisemaailma seisund. Sõjavägi ei põhjustanud mu depressiooni. Mitte ükski väline asi ei põhjusta mitte midagi. Kui mul endal ei oleks reaktsioone maailma suhtes, siis ei oleks mul ka probleeme.
TMK järel tekkis tolerants teiste vastu, saan nüüd aru, miks inimesed teevad halbu asju. Mõistan, et neil pole muud valikut – nad lähevad kaasa oma sisemise tungiga, mida ei suuda hallata. Need, kes seda alla suruvad, jäävad haigeks – vähk, infarkt jm.
Olen täiel rinnal elus tagasi. Elurõõm on suurem ja sügavam. Hariduselt olen arhitekt, aga teen illustratsioone ja loon pilte, mida esitlen näitustel. Kui olen vabastanud end sisemaailma probleemidest, on looming muutunud puhtamaks. Selles on elurõõmu rahu ja teadlikkust, mis on täiesti uus väärtus.
Sisemaailma muutumine on toonud muutusi tööl, saan oma asjadega kiiremini hakkama. Ka suhted inimestega on paremad, arvestan teistega. Saan aru, kuidas on vaja kellegagi mingil hetkel suhelda. Toitun tervislikumalt ja teadlikumalt, huvi alkoholi või muude joovastavate ainete vastu on täielikult kadunud, olen olnud karske rohkem kui aasta.
Elu eesmärk on selgem. Siht ei ole egopõhine saavutus – saada rikkaks või kuulsaks –, vaid oma terviklikkuse mõistmine. Olen selle kogemuse eest tänulik. Tean, et kõik juhtus minuga ainult selleks, et oskaksin paremini elada.
Depressioon on valik, mida kardame teha
Kommenteerib Ingvar Villido
Depressiooni korral pole huvi tegutseda, sest sel näib puuduvat mõte. Inimene ei suuda omal jõul vabaneda tupikseisust – kõik näib mittesoovitav, paratamatu ja muudetamatu. Olukord tundub väljapääsmatu. Keelu, käsu, seaduse, tableti ja aktsiisiga depressiooni ei ravi. Inimesed pole õppinud häirivatest seisunditest iseseisvalt välja tulema, seepärast peetaksegi depressiooni 21. sajandi katkuks ja ravimatuks haiguseks.
Sul on sisemine kontrollija – tõekspidamised, mida sind on õpetatud õigeks pidama – ja väline kontrollija – ühiskonna normid. Nende vahel tardudki depressiooni: ei võitle ega põgene. Depressioon on tegelikult otsustamatus või hirm sulle vajaliku muutusega kaasa minna. Millegi muutmine näib ebameeldivusi vaid suurendavat, kuid muutuseta tundub olukord samuti väljapääsmatu. Sa ei tea, kuidas surnud ringist välja murda, keegi pole seda näidanud. Sa ei tea, et oled jõudnud eluliselt tähtsa valikuni, ainult ei julge valikut teha, sest nagu Skylla ja Charybdise vahel arvad, et nagunii hukkud. Tegelikult on kontseptsioon see killer, mis sind depressiooni ehk dramaatilisse paigalollu tõmbab.
Ükski väline ravi ei saa aidata. Aitab ainult see, kui inimese elusus elustub ehk inimene näeb tegutsemises perspektiivi, tekib huvi elu vastu. Depressiivne seisund koosneb sind väljapääsmatusse klammerdavatest mõtetest ja tunnetest. Järelikult pead alustama emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamisest. Seni, kuni sa ei saa aru, et sa ise lood oma emotsioone tundes ja kontseptsioone peas keerutades enda ümber karpi, sa kannatadki.
Emotsioonide tähtsus
Norra rahvusvahelisel konverentsil Emotion Revolution väitsid psühholoogid ja psühhiaatrid, et depression on seisund, kus inimene ei tule enam toime probleemsete emotsioonidega. Et vältida negatiivseid tundeid, surutakse need alla, mis viib omakorda funktsioneerimishäireni, mis lõpeb “väljalülitumisega” (shut down). Depressiooni globaalne sagenemine viitab otseselt vähesele oskusele probleemsete emotsioonidega hakkama saada.
Korraldajate sõnul on psühholoogias peetud kõige tähtsamaks mõttetegevust ning tundeid on käsitletud kui sekundaarseid, võrdlemisi ebaolulisi nähtusi. Rõhutati, et emotsioonide valdkonnas on vaja revolutsiooni – on aeg asetada tunded kesksele kohale. Kõikide probleemide keskmes on alati emotsioon.
Ingvar Villido osales ühena 300 uurijast konverentsil ja tutvustas oma uudset viisi emotsioonidega toimetulekuks, mis on aastatepikkuse empiirilise uurimustöö tulemus. Tema meetod on iseseisev ja valikuline automaatselt aktiveeruvate emotsioonide vabastamine.
Üks konverentsi peaesinejatest dr Allan Abbass on keskendunud psühhiaatrina eelkõige juhtumitele, kus allasurutud emotsioonid (viha, lein, kurbus) põhjustavad füüsilisi sümptomeid. Tema töö näitab, kui ulatuslikult emotsioonid keha funktsioneerimist kahjustavad või lausa lõhuvad. Dr Abbassi ja Ingvar Villido seisukohad kattuvad selles, et peamine probleemitekitaja on liigne intellektualiseerimine – pidev mõtlemine, argumenteerimine ja spekuleerimine selle asemel, et teadvustada emotsioone. Abbassi töö kinnitab, et ainuüksi emotsiooni teadvustamisest ja selle konteksti taipamisest piisab, et kehalised sümptomid lakkaksid.
Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) meetod kuulub Ingvar Villido poolt loodud unikaalsesse isikliku arengu programmi Human 2.0. Programm võimaldab omandada uued põhioskused oma elukvaliteedi iseseisvaks tõstmiseks. Human 2.0 on inimene, kes on õppinud kasutama teadlikkust oma igapäevaelu põhilise juhtiva vahendina, teab oma tegelikku identiteeti, oskab iseseisvalt vabaneda kahjulikest harjumustest, emotsioonidest ja mõtetest, on loov, tegus ja efektiivne.
Miljardid inimesed maailmas kogevad iga päev viha, rahulolematust, ärevust, kadedust, kurbust, üksindust, pettumust, jõuetust, mõttetust, alandust, frustratsiooni, mahajäetust ja muret. Neile ei anna rahu minevikusündmused või tulevikukujutlused. Selliselt elatud elu on täis pidevalt vahelduvaid pisiprobleeme. Me peame pisiprobleeme tavalisteks ja mööduvateks. Tegelikult on nad kroonilised. Pole garantiid, et ühel päeval ei kasva mõni sinu pisimuredest suureks lahendamist vajavaks probleemiks. Suuri probleeme ei suudeta sageli aga lõpuni lahendada, mis põhjustab kannatusi.
Tänaseks päevaks on tuhanded inimesed tänu Teadliku Muutuse Kunsti meetodile nii oma väikestest kui suurtest probleemidest täielikult vabanenud. Nad on õppinud oma probleemidest ise vabanema. Näiteks oskavad kursused läbinud ebameeldiva jutuajamise jooksul teisele märkamatul moel vaid mõne sekundiga vabaneda häirivatest negatiivsetest emotsioonidest ja mõtetest vabaneda. Tulemused on püsivad.
Loe lisainfot TMK kursuste kohta siit.
Allikas. https://www.human.ee/