Inimene on sotsiaalne olend. Ilma suhtlemata ja suhete loomiseta kohe ei saa. Aga mõnikord või mõnele sobib suhtesolemine ainult juhul, kui see teise inimesega liiga palju ei seo.
Eesti keeles on sellise asja tähistamiseks veidi vanemast ajast pärinevad väljendid nagu seksisuhe, seksisõprus, avatud suhe, vabasuhe jm.
Inglise keeles on tekkinud aga veidi laiema tähendusega sõnapaar nagu casual dating. See tähendab inimeste emotsionaalset ja füüsilist lähedust, aga ei rõhuta niiväga voodis toimuvat – seal isegi ei pea tingimata midagi toimuma. Miks inimesed sellise lähisuhtevormi valivad ja kas ikkagi seksini minna, sõltub juba neist endist.
Aga kuna eesti keeles pole sellise moodsa nähtuse kohta head tabavat väljendit, jääme selles artiklis avatud suhte juurde. Mis on selle erinevused ja plussid traditsioonilise püsisuhtega võrreldes?
Teismeliste ja noorte täiskasvanute hulgas leviv casual dating ehk siis avatud suhe võib pealtnäha meenutada täitsa tavalist püsisuhet, aga kaaslased ei nõua teineteiselt tingimata truudust ega keskendu ühiselt millegi ühise loomisele. Küsimused nagu “millised me paarina oleme?” ja “milline on meie tulevik?” asemel on põhikohal küsimused “kes me oleme siin ja praegu?” ja “kuidas me saame koos praegusest hetkest parima võtta?”.
See on kindlasti spirituaalsem ja moodsam kui traditsiooniline suhtefilosoofia, aga peegeldab samas lihtsalt seda, millised tänapäeva suhted on.
Asi pole tingimata selles, et nüüdisaja noored on eelnevatest põlvkondadest väga erinevad. Inimene hindab ikka seda, mille nimel pingutama peab – ning võtab endastmõistetavalt seda, mis kergelt kätte tuleb.
Maailm on aga näiteks meie emade-isade (või eriti vanaemade-vanaisade) noorusajaga võrreldes ju tohutult muutunud. Elus hakkamasaamiseks ei pea tingimata abielluma, otsust peret mitte luua ja lapsi mitte saada ei peeta enam paljude poolt hullumeelsuseks… tutvumine on digiteel ülikergeks muutunud, ka niisama suhtlust on tänu digitaalsetele võimalustele palju rohkem. Pole siis ime, et praegusaja noor ei hooli enam niivõrd pakendist (et suhe oleks kindlas vormis), vaid sisust (Mida selles suhtes olemine mulle annab? Mida ma temaga koos olles tunnen?).
Avatud suhe pole siiski sama kui seksikaaslaste otsimine. Avatud suhe eeldab mingit ajas püsivust, mitte esmaste vajaduste rahuldamist, et siis varsti uusi kaaslasi otsida. Kõik võimalused jäävad siiski avatuks. Keegi ei ütle, et sellest kooslusest ei tohiks edasi areneda pere koos lastega, abielu vm.
Rõhk pole aga ühtekuulumist kinnitavatel lubadustel ja lepetel. Paljudel on halbu suhtekogemusi ning nad on huvitatud edaspidi otsima pigem seda head, mida suhe pakkuda võib, mitte seda kindlal kujul jäädvustama. Suur osa abielusid nagunii püsima ei jää, äkki oleks tänapäevastel inimestel juba mõistlikum keskenduda olulisemale kui suhte vorm? Suhtega rahulolu sõltub muudest teguritest kui välised lepped. See, mis tekitab rahulolu, on sama igas suhtes, olenemata selle kujust.
Avatud suhte miinusena saab välja tuua, et see nõuab partneritelt rohkem avatust ja selle hirmutava tõsiasjaga leppimist, et elus ongi kõik pidevalt muutumises ning tõeliselt muutumatud asjad on ainult surnud asjad. Suhe on nagu elusolend, see kasvab ja areneb ning kui see toitu ei saa, siis see kuhtub ja võib haigeks jääda või surra.
Kui traditsiooniline suhe võib mugavustsooni triivides küll igavaks muutuda, aga ometi kaua vastu pidada (kasvõi elu lõpuni), siis avatud suhe eeldab osapooltelt palju rohkem kohalolekut ja osalemist.
Esikohal pole niivõrd majanduslikud küsimused – kes lapsele järele läheb, kes koera jalutama viib, kelle kord on nõud peale sööki masinasse toppida –, vaid suhe ise. Kas meil on koos mugav? Kas me tahame täna õhtul midagi erilist teha? Kas me tahame üldse kokku saada? Siililegi selge, et sellises uue aja suhtes püsida on raskem, kui kindlad lepped paika panna nagu traditsioonilises suhtes. A la oleme ju suhtes, muidugi elame koos, muidugi teistega ei flirdi jne.
Avatud suhe on mõeldud lühikeses plaanis suhtevajadusi täitma, mille järele inimene vallalisena puudust tunneb – kellegi füüsiline ja emotsionaalne lähedus, on kellegagi mõtteid ja tundeid jagada. Pikas plaanis on see aga proovisõit või testperiood millegi püsivama juurde – või äratundmise juurde, et selle inimesega ma siin ja praegu pikemaks kokku jääda ei taha.
Avatud suhte suur eelis traditsioonilise püsisuhte ees on aga algusest kohe selgem rõhk avatusele ja enda väljendamisele. Kui enda soovid, vajadused ja piirid pole kaaslasele ruttu edasi antud, siis head nahka sellest ei tule. Kui seda aga ei tee, pole lootagi, et suhe aina sisukamaks ja sügavamaks muutub.
Ükski suhtevorm pole tingimata hea ega halb, vaid sõltub, kuidas see konkreetse paari või koosluse puhul toimib. See omakorda sõltub isiklikest teguritest nagu konkreetsed ootused ja vajadused, senised suhtekogemused jms.
Uuringud näitavad, et oma elu, partneri ja seksuaalsuhtega rahulolu sõltuvad pigem konkreetsetest inimestest kui nende eelistatud suhtetüübist (avatud vs püsi-). Seda valdkonda pole aga veel nii palju teaduslikult uuritud, et mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.
Kindlalt saab aga väita, et avatud suhe aitab pühendunud ja eksklusiivseks suhteks valmistuda, enda soove ja vajadusi paremini tundma õppida (muidugi ka kaaslase omasid). Lõppeks on ju teie endi otsustada, kuhu ja kuidas teie suhe peaks edasi arenema. Ainult surnud asjad ei arene kunagi!
Allikas: Amoremi.ee
