Armukadedus on üks kõige tugevamaid ja keerulisemaid tundeid, mis suhetes esile kerkib. Seda peetakse sageli nõrkuse, ebakindluse või kontrollivajaduse märgiks, kuid tegelikkuses on armukadedus palju sügavam kui lihtsalt hirm kaotuse ees. Armukadedus on segu minevikust, sisemistest haavadest, lapsepõlvest, ebakindlusest ja vajadusest olla armastatud. See ei teki õhust, ja see ei kao ise. Armukadedus on signaal, et inimese sees on midagi, mis vajab tervenemist.
Esimene põhjus, miks armukadedus tekib, on ebakindlus. Ebakindlus ei tähenda seda, et inimene ei väärtustaks ennast, vaid et ta ei usu, et teised väärtustavad teda sama palju. Ebakindel inimene ei tunne end kindlalt mitte seetõttu, et partner oleks halb või tähelepanematu, vaid seetõttu, et tema sisemine maailm on täis kahtlushääli: ma ei ole piisav… mis siis, kui ta leiab kellegi parema… mis siis, kui ma ei sobi… mis siis, kui ma jään üksi. Ebakindlust võib kanda inimene ka siis, kui ta väljastpoolt tundub väga enesekindel. Armukadedus ei küsi loogikat, see reageerib tunnetele.
Teine põhjus on varasemad haavad. Kui inimene on minevikus kogenud petmist, hülgamist, reetmist või manipuleerimist, jäävad need kogemused kehasse ja närvisüsteemi salvestunult. Isegi kui praegune partner on aus ja toetav, võib mineviku valu käivitada hirmu ja umbusu. Inimene ei reageeri enam praegusele olukorrale, vaid mälestustele. Armukadedus tekib siis mitte sellepärast, et partner oleks kahtlane, vaid sellepärast, et alateadvus kardab vana valu kordumist.
Kolmas põhjus on tähelepanu ja läheduse puudumine. Kui suhe muutub pinnapealseks, kui emotsionaalne ühendus nõrgeneb ja partner ei paku enam sama palju lähedust kui varem, tekib inimeses loomulik hirm: kas ma olen ikka talle oluline. Armukadedus ei pruugi tekkida teise inimese tõttu, vaid tunde tõttu, et ühendus on nõrk. Kui partner ei panusta suhtesse sama palju kui varem, võtab inimene signaalid enda vastu, kuigi need ei pruugi seda olla. Armukadedus on sageli hüüd: märka mind, ma vajan sind.
Neljas põhjus on kontrollivajadus. Kontrollivajadus ei ole alati kaasasündinud, vaid sageli kujuneb välja siis, kui inimene on kaotanud elu jooksul stabiilsuse. Kui inimene tunneb, et ta ei kontrolli muud eluvaldkonnad, proovib ta kontrollida suhet, et mitte kaotada armastust. Kontrollivajadus on tegelikult hirm haavatavuse ees. Inimene ei taha kogeda valu, mistõttu ta üritab kõike ette näha, jälgida ja ennetada. Armukadedus muutub vahendiks, mis peaks justkui pakkuma turvatunnet, kuid tegelikult võtab seda veelgi ära.
Viies põhjus on omanikuinstinkt, mis pole seotud armastusega, vaid heakskiidu vajadusega. Mõned inimesed tunnevad tugevat vajadust olla partneri jaoks “kõik”, sest see kinnitab nende väärtust. Kui partner pöörab tähelepanu kellelegi teisele, isegi täiesti süütult, käivitub ärevus, sest inimene seostab väärtustamise täieliku eksklusiivsusega. Tegelikult on see märk sisemisest hirmust mitte olla ainulaadne või piisav.
Kuidas aga armukadedust tervendada? Esimene ja kõige olulisem samm on teadlikkus. Armukadedust ei saa ravida eirates ega maha surudes. Seda saab tervendada ainult siis, kui inimene tunnistab endale: ma tunnen seda, sest minu sees on midagi, mis vajab tähelepanu. Armukadedus ei ole partneri süü. See on tunne, mis tuleb inimese seest ja millel on põhjus. Kui inimene mõistab, kust see pärineb, kaotab tunne osa oma võimust.
Teine samm on suhtlemine. Armukadedus kasvab kõige kiiremini vaikuses. Kui inimene vaikib oma hirmud maha, muutuvad need suuremaks. Partner ei saa teada, mis toimub, ja seetõttu võivad tema käitumised tunduda kahtlasemad, kui need tegelikult on. Armukadedusest tuleb rääkida ausalt, rahulikult ja ilma süüdistamata. Näiteks: ma tundsin end ebakindlalt, kui… mitte: sa tegid seda, järelikult sa ei hooli. Kui inimene räägib oma tundeid, mitte partneri vigadest, tekib ruum mõistmiseks, mitte rünnakuks.
Kolmas samm on sisemise kindluse kasvatamine. Armukadeduse vastumürk on eneseväärtus. Kui inimene tunneb end väärtuslikuna, ei ähvarda teda nii palju välised olukorrad ega partneri teised suhted. Eneseväärtus kasvab väikeste sammude kaudu: enda eest hoolitsemine, piiri seadmine, oma vajaduste tunnistamine, enda tunnustamine. Kui inimene tunneb end tugevana, kaotab armukadedus osa oma haardest.
Neljas samm on turvatunde loomine suhtes. Partnerid saavad armukadedust leevendada, kui nad loovad suhte, kus avatus, ausus ja hoolivus on igapäevased. Turvatunne tekib siis, kui mõlemad on valmis jagama oma mõtteid, plaane, kogemusi ja tundeid. Kui partner tunneb end nähtuna ja olulise inimesena, väheneb armukadeduse vajadus loomulikult.
Viies samm on õppida eristama fakte ja hirmu. Armukadedus põhineb sageli oletustel, mitte tegelikkusel. Kui inimene õpib endalt küsima: kas see, mida ma tunnen, põhineb faktidel või mu hirmudel, kaob suur osa emotsioonist. See sisemine ausus on võti armukadeduse lahtiharutamiseks.
Kuues samm on mineviku tervendamine. Kui armukadedus tuleneb varasematest haavadest, tuleb nendega tegeleda. See võib tähendada teraapiat, päevikupidamist, ausaid vestlusi või sügavamat eneseanalüüsi. Mida selgemaks inimene saab, mis minevikust teda mõjutab, seda vähem mõjutab see olevikku.
Armukadedus ei pea olema suhte lõpu algus. See võib olla hoopis kutse sisemiseks kasvamiseks. See võib olla võimalus paaril muutuda lähedasemaks ja ausamaks. Armukadedus ei ole häbiasi. See on tunne, millel on mõte ja millele tuleb anda ruumi, et see ei muutuks hävitavaks jõuks.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
