Kui vaktsiinikahjustuse puhul on tegemist ravimi kõrvalmõjuga (ja need on pea kõik vaktsiinikahjustuse juhtumid), siis selle eest ei vastuta keegi.
Vaktsiin on ravim. Igal ravimil on teatud riskid ja kõrvalmõjud, vaktsiinid pole erand. Vaktsineerimine võib lõppeda surmaga. Näiteks 2018. aastal suri tuberkuloosi vaktsiini tagajärjel Eestis üks laps, sel aastal lõppes surmaga ka üks koroonaviiruse vastu vaktsineerimine. Vaktsiinist võib saada ka tervisekahjustuse. Seda ei anna muidugi näiteks lastehalvatuse epideemia tagajärgede võrrelda, aga vaevalt et see võrdlus lohutab inimest, kelle laps sellesse statistikasse satub. Arusaadavalt tekitab see küsimuse: kas on õiglane laste mass-vaktsineerimine, kui riik ei taha tagajärgede puhul vastutust võtta? Sama küsimus tekib muidugi täiskasvanute vaktsineerimise puhul.
Patsiendikindlustus elab praegu ministeeriumite sügavustes läbi olulist reformi. Kindlustus muutub arstidele kohustuslikuks ja kahjutasude teenindamiseks luuakse kahjufond, mille operaatoriks saab olema kindlustusseltside konsortsium. Protsess võtab veel mitu aastat ja mulle tundub, et asi liigub üldjoontes õiges suunas. Samas ka praegu on patsient pigem hästi kaitstud. Patsiendi kindlustusega ei ole liitunud mõned suured haiglad (kellel on piisavalt likviidseid vahendeid kahjude hüvitamiseks) ja paljud perearstid, kelle vea kaal ei ole nii suur kui näiteks kirurgi puhul. Aga enda vigade puhul vastutavad kõik Eesti arstid juba täna.
Vaktsiinikahjustusega on olukord hoopis teistsugune. Kui tegemist on arsti veaga (arst võib süstida vale ravimi või näiteks annusega eksida), siis see käib patsiendikindlustuse alla. Aga kui tegemist on teada ravimi kõrvalmõjuga (ja need on pea kõik vaktsiinikahjustuse juhtumid), siis selle eest ei vastuta keegi. Selline korraldus tekitab inimestes ebakindlust, lõhestab ühiskonda ja pole puhtalt inimlikult õiglane.
Loe edasi SIIT
Allikas. epl.delfi.ee