Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kaitses novembri lõpus doktorikraadi Tallinna Tervishoiukõrgkooli ämmaemanduse õppejõud Kaire Sildver, olles seejuures esimene ämmaemand Eestis, kellele on omistatud arstiteaduse doktorikraad.
Sildveri doktoritöö „Operatiivsed sünnitused Eestis ja Soomes 1992–2023“ annab põhjaliku ülevaate operatiivsete sünnituste trendidest viimase kolmekümne aasta jooksul, tuues välja märkimisväärse muutuse mõlemas riigis: üha rohkem naisi toovad loomuliku vaginaalse sünnituse asemel lapse ilmale keisrilõike või muu operatiivse sekkumise abil.
Seejuures on oluline silmas pidada, et 1990. aastatel paiknesid naaberriigid sünnitusabi kvaliteedi poolest veel väga erinevatel tasemetel. Sildver toob välja, et kuigi Soome sünnitusabi oli juba toona kõrgelt hinnatud, seisis Eesti silmitsi kehvade perinataalsete tulemustega. Ka operatiivsete sünnituste osakaal oli madal, sest nõukogude ajal puudus siin lääneriikidega võrreldav varustus ja teave. Pärast taasiseseisvumist paranesid nii koolitusvõimalused kui ka tehnilised vahendid, tuues kaasa sünnitusabi kiire arengu.
Viimase kolmekümne aastaga on Eesti sünnitusabi jõudnud Soomega samale pulgale. Sarnane on ka mõlema riigi keisrilõigete osakaal, mis on märgatavalt tõusnud. Kõikidest sünnitustest moodustavad keisrilõiked nüüd 20%, mis tähendab, et iga viies Eesti naine toob lapse ilmale operatiivsel teel, kus laps lõigatakse välja läbi kõhu ja emaka seina. Seega on ema ja lapse ohutuse tagamiseks mõeldud erakorralisest operatsioonist saanud tavapärane sünnitusmeetod.
Operatiivne sekkumine pole riskideta. Keisrilõikega võib kaasneda suurem verekaotus, pikem taastumisaeg ning kõrgem infektsiooni- ja trombirisk. Vastsündinul võib esineda raskusi hingamisega, samuti vajavad keisrilõike teel sündinud lapsed sageli pikemat haiglaravi.
Miks vajab aga üha suurem hulk naisi sünnitusel operatiivset sekkumist? Ühe tegurina toob Sildver välja sünnitajate vanuse: mida vanem ema, seda suurem on tõenäosus ülekaalulisusele ning kaasuvatele haigustele, nagu diabeet ja kõrge vererõhk, mis suurendavad operatiivse sünnituse vajadust.
Teiseks riskiteguriks on epiduraali üha laialdasem kasutamine. Epiduraal on valuvaigistav süst, mille abil tuimestatakse naise seljaaju ümbrus, et vähendada sünnitusvalu. See võib aga suurendada operatiivse sekkumise tõenäosust, sest tugev valuvaigisti mõjutab sünnituse kulgu ning ema võimet aktiivselt ämmaemandaga kaasa töötada.
“Epiduraali kasutamine on üha populaarsem ning see on ka loogiline – naised eelistavad võimalusel vähem valulikku sünnitust,” rääkis Sildver. “Aga kuna sellega kaasneb suurem operatiivse sekkumise risk, on ämmaemanda ülesanne lapsevanemate teadlikkust tõsta ning neile selgitada, kuidas epiduraal täpselt töötab ning millised on alternatiivid.”
Kuigi Eesti keisrilõigete osakaal on Euroopa kontekstis pigem eeskujulik, esineb riikide lõikes suuri erinevusi. Mõnes riigis, näiteks Küprosel, kus naine saab ise sünnituse viisi valida, otsustavad keisrilõike kasuks pea pooled sünnitajad. Maailmas on ka riike, kus keisrilõigete arv on soovituslikust osakaalust märgatavalt madalam.
“Oluline on, et suudaksime püsida soovituslikus vahemikus 15-20%,” rõhutas Sildver. “Ühelt poolt tuleks luua täpsemad suunised nii arstidele kui ka ämmaemandatele. Teisalt tuleks suurendada perede teadlikkust, et tulevased emad oskaksid ka kõrgemas sünnituseas oma tervist hoida ja seeläbi operatiivsete sünnituste riski vähendada.”
Kaire Sildveri doktoritöö on oluline verstapost Eesti ämmaemanduse arengus, pakkudes põhjalikku ülevaadet viimaste aastakümnete sünnitusabi mustritest ning luues tugeva aluse Eesti sünnitusabi tulevikku puudutavateks aruteludeks.
