Riigikogu, mille kaudu Eesti kodanikud teostavad oma riigivõimu ning millele kuulub seadusandlik võim Eestis, on ummuksis.
Ummuksis kriiside ajal. Praegu peaks seadusandja tegelema majanduse arengu ja sotsiaalse turvalisuse, sisemise ja välimise julgeoleku, hariduse ja vaimse tervise, elektri varustuskindluse ja servariigi ühendustega, kui vaid mõned teemad nimetada. Kindlasti kuuluks siia nimekirja ka parlamentaarne debatt järgmise aasta riigieelarve üle.
Seetõttu olen nendel päevadel kohtunud kõigi Riigikogus esindatud erakondade esindajatega.
Ma tahan rõhutada: ei ole süüdlaste otsimise aeg, on tööle hakkamise aeg. Ei ole ultimaatumite aeg, vaid on kokkulepete otsimise aeg.
Tahtmist kokku leppida peab olema kõigil Riigikogu erakondadel. Siin ei ole opositsiooni ja koalitsiooni, on üks Riigikogu ja selle ühe Riigikogu töövõime.
Reformierakond ja Kaja Kallas, Eesti 200 ja Margus Tsahkna, sotsiaaldemokraadid ja Lauri Läänemets, EKRE ja Martin Helme, Keskerakond ja Mihhail Kõlvart, Isamaa ja Urmas Reinsalu – teie otsa vaatavad need, kes soovivad Riigikogu lahkumist ummikteelt. Demokraatlikule riigile kohaselt peab selleks olema valmidust läbi rääkida, ära kuulata, kokku leppida ja vajadusel samm tagasi astuda.
Lõputud ööistungid teevad rahva esinduskogu sisutühjaks.
Me kõik saame aru, et erakorralisi parlamendivalimisi nüüd ei tule. Praegune Riigikogu suudab igal juhul moodustada enamusvalitsuse ja vastu võtta riigieelarve.
Riigikokku rahva poolt valitud erakondade esindajad, enamus neist, kinnitasid mulle, et tahavad jätta selja taha Riigikogu tööd halvava lausobstruktsiooni ja samuti seaduste vastu võtmise läbi usaldusküsimustega sidumise.
Kõigil erakondadel on oma arvamus, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Need käivad sageli üksteisele risti vastu ning ettekujutus, kuidas tuleks astuda samm tagasi, on väga erinevad. Nüüd on see aga kuue parlamendierakonna otsustada. Kui seda ei suudeta teha, siis järgmised kolm ja pool aastat oleme pidevas patiseisus. Ja ärme imesta, et inimeste tüdimus üldse poliitikast aina suureneb.
Parlamendi töövõime saab taastada parlament, et valitsus suudaks valitseda ja opositsioonil oleks nähtav võimalus pakkuda asjakohast vastukaalu. See tähendab, et ükski partei ei peaks ennast ise oma trotsiga mängust välja vilistama.
Mis puudutab valitsuse usaldusega seotud seadusi, siis esiteks hindan ma nende puhul kooskõla põhiseadusega. Teiseks tahan näha, kui palju on need tõesti sisuliselt seotud riigieelarvega. Alles pärast seda saan teha otsuse, kas ühe või teise seaduse sidumine usaldusküsimusega oli põhjendatud või mitte.
Ja lõpetuseks. Kordan veelkord: presidendina kaitsen vankumata Eesti Vabariigi põhiseaduse sõna ja mõtet, kasutan õiglaselt ja erapooletult minule antud võimu. Sama ootan ka meie riigi kõigilt teistelt võimuharudelt.
Allikas. facebook: Alar Karis
