Meie ülesanne ei ole Vladimir Putinit ja ülejäänud Venemaa juhtkonda häbist päästa. Nad vastutavad täielikult toimepandud kuritegude, Ukrainat rünnates tehtud vea ja selle laiemate tagajärgede eest Venemaale ning neid tuleks ka sellisena kohelda, ütles president Alar Karis NATO sõjalise komitee konverentsi avatseremoonial peetud sõnavõtus.
Sel nädalavahetusel toimuvad Tallinnas arutelud, mis hakkavad kujundama NATO-t ja meie kollektiivkaitset eelseisvatel aastatel või isegi aastakümnetel. Selleks tööks loodi kindel alus Madridi tippkohtumisel. Nüüd seisame meie ja eelkõige NATO kõige silmapaistvamad sõjalised juhid silmitsi raske ülesandega muuta need suunised millekski käegakatsutavaks. Millekski, mis tagab Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku praegusel kriitilisel hetkel meie ajaloos. Sellest sõltub piirkonna ühtsus ja vabadus. Eesti jaoks on see eksistentsiaalne küsimus.
Praegu peetakse eksistentsiaalset lahingut Ukrainas. Olen kindel, et me kõik oleme tundnud kergendust tänu Ukraina viimaste nädalate võitudele lahinguväljal. Kergendust ja tulevikulootust mitte ainult Ukraina, vaid ka Euroopa jaoks.
Me võime isegi tunda teatavat uhkust, sest paljud meist on aidanud nendele edusammudele kaasa, toetades Ukraina kaitsejõudude väljaõpet või annetades sõjalist varustust ja relvi ning jagades luureinfot. Kui keegi vajas veel tõendeid selle kohta, et Ukraina on seda tööd väärt, siis neid tundub meil neid nüüd küllaga olevat.
Just nüüd on aeg tagada, et Ukraina saaks nende esialgsete võitude toel edasi liikuda. Me kõik teame, et sõda pole kaugeltki läbi. See tähendab sõjalise abi jätkamist iga hinna eest. Ukraina edusammudelt kasu lõikamata jätmine oleks suur viga. Lõpetamata või külmutatud konflikt Ukrainas oleks kui mädanev haav Euroopa südames ja hoiaks meid veel aastaid Venemaaga vastasseisus.
Samuti soovin rääkida Ukraina lõpliku võidu ja Venemaa kaotuse küsimusest. Ma tean, et Venemaa kaotuse tagajärjed Euroopa julgeoleku jaoks tekitavad osades mõningast muret. Muret võidakse tunda ka sellepärast, et Venemaa praegune jõuvertikaal võib Ukrainas sõjalise lüüasaamise tagajärjel laguneda. Ehk laguneb terve Venemaa.
Minu esimene soovitus on hoiduda Venemaa-poliitikast, mis põhineb ebastabiilsuse kartusel. Me oleme selles olukorras juba olnud. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses pigistasid lääne juhid Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa juhtkonna stabiilsusele omistatud tähtsusest tingituna Venemaa võetud poliitilise suuna suhtes silma kinni. Nii Mihhail Gorbatšov kui ka Boriss Jeltsin rõhusid hirmudele, et nende kadumine võimult tooks Venemaal pukki ebameeldivad tegelased. Kahjuks läks nii kõigest hoolimata.
Tagasi vaadates oli viga, et me ei tunnistanud otse ega tegelenud varajaste märkidega sellest, et Venemaa ei olnud oma imperialistlikke eesmärke hüljanud ja oli valmis rikkuma olulisi demokraatlikke põhimõtteid. Rääkimata inimõiguste eiramisest.
Läänele pakuti sama ühiskondlikku kokkulepet, mis Venemaa rahvale: stabiilsust ja majanduslikku õitsengut demokraatia tagasikäigu ja agressiivse rahvusvahelise käitumise aktsepteerimise eest. Ärgem langegem taas sellesse lõksu.
Venemaa ebastabiilsus võib loomulikult olla oht. Praegune stabiilsuse vorm, mis võimaldab Venemaal naaberriikidesse sisse tungida ning õõnestada lääne demokraatlikke riike korruptsiooni, energiaga seotud väljapressimise, infosõja ja mõjuoperatsioonide abil, ei saa aga olla status quo, mida säilitada soovime.
Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse seisukohast on kõige tõhusam strateegia endiselt Venemaa ohjeldamine nii majanduslikus, poliitilises kui ka sõjalises mõttes. Sõjalise poole pealt tähendab see NATO tõeliselt usaldusväärset heidutust ja kaitsevõimet ettenihutatud kaitse vormis, et Venemaa võimalikule agressioonile vastu seista.
Võime olla kindlad, et ükskõik millised sisepoliitilised probleemid ka Ukrainas lüüasaamisele ei järgneks, jääb püsima putinistlik ideoloogia, millega nähakse ette kontrolli taaskehtestamine Venemaa mõjupiirkonna üle, Euroopa killustumine ja Atlandi-ülese sideme katkemine. Seetõttu peab meie vastupanu sellistele püüdlustele olema vankumatu. Just see peaks olema meie poliitika eesmärk.
Meie ülesanne ei ole Putinit ja ülejäänud Venemaa juhtkonda häbist päästa. Nad vastutavad täielikult toimepandud kuritegude, Ukrainat rünnates tehtud vea ja selle laiemate tagajärgede eest Venemaale ning neid tuleks ka sellisena kohelda.
“Venemaa võib olla sõda kaotamas, kuid NATO-t endiselt Venemaalt ähvardava terava ohu alahindamine oleks viga.”
Tulgem aga nüüd tagasi lähipäevil ees seisva töö juurde. Kuidas saaksime end tervel NATO territooriumil kõige paremini kaitsta? Venemaa võib olla sõda kaotamas, kuid NATO-t endiselt Venemaalt ähvardava terava ohu alahindamine oleks viga. Samuti ei saa me unustada üha suurenevat džihaaditerrorismi ohtu maailma piirkondades, mis on NATO jaoks ülitähtsad.
Eesti on riik, mis on alati uskunud autonoomiasse ja ise hakkama saamisse. Sellepärast arendame suure julgeolekuohuga silmitsi seistes just võimet end ka ise aidata. Kuigi NATO ja Atlandi-ülene side jäävad Eesti julgeoleku alustalaks, on Eestil tõsine kavatsus olla valmis end ise kaitsma.
Ainuüksi selle aasta esimese kuue kuuga on Eesti valitsus täiendavalt eraldanud kaitsekulutuste tarbeks pea miljard eurot. Me juba arendame uusi võimeid, täiendame laskemoonavarusid ja tõstame reservväe süsteemi reageerimisvõimet.
Meie eesmärk on luua Eestisse liitlaste abiga diviis ning parandada siinsete NATO vägede majutus- ja väljaõppetingimusi. Uuringuandmetest nähtub, et meie rahva kaitsetahe on suurem kui kunagi varem ja ligi 70 protsenti eestlastest on valmis Eesti kaitses ise kaasa lööma.
Ma tean, et seda öeldakse sageli, kuid selle kordamine ei ole kunagi liiast: Eesti on südamest tänulik panuse eest, mille NATO liitlased on andnud ja annavad ka edaspidi meie kaitsmisesse. Meie arutelud NATO-s võivad olla tulised ning me pole alati ühel nõul. Mina ja kõik eestlased teame aga, et saame oma liitlastele loota, ning me ei unusta seda kunagi. Seega tänan eesti rahva nimel NATO juhte ja vägesid, kes on meiega siin koostööd teinud.
Err.ee
