Tänavu on Eestis alaealised toime pannud juba vähemalt kolm erakordselt jõhkrat kuritegu, millest viimane pälvis laialdast tähelepanu sotsiaalmeedias. Politsei sõnul on see vaid jäämäe tipp – palju jääb avalikkuse eest varjatuks.
„Raskeid kuritegusid oleme sel aastal menetlenud mitmel korral ja osa neist on juba kohtusse saadetud. Näiteks on üks suurem grupp, kes vägivallatses Tallinna kesklinnas, kohe jõudmas kohtu ette. Üks grupp alaealisi on juba kohtuotsuse saanud ja ootame selle jõustumist,“ ütles Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares.
Statistika näitab, et täiskasvanute kuritegevus on languses, kuid noorte hulgas kasvab just raskete esimese astme kuritegude arv. Sotsiaalmeedias levivad üha sagedamini videod, kus alaealised filmivad ja jagavad oma vägivaldseid tegusid.
„Selline materjal levib kahjuks palju. Platvormid küll eemaldavad avalikult üles laetud videod kiiresti, kuid enamik levib kinnistes gruppides ja krüpteeritud vestlustes, kus see jääbki ringlusse,“ selgitas veebipolitseinik Getter Kamenski.
Noortega suheldes ilmneb, et paljudel neist puuduvad elementaarsed sotsiaalsed oskused ja arusaam oma tegude tagajärgedest. „Nad saavad aru, mida nad tegid – et nad lõid, röövisid või ähvardasid – kuid nad ei taju, mida see ohvrile tähendab. Nad võivad isegi pisara poetada ülekuulamisel, kuid kohe pärast seda küsida: millal ma nüüd koju saan?,“ rääkis Vares.
Vägivalla juured: tähelepanu puudus ja kuuluvuse otsing
Koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu leiab, et paljud vägivaldsed noored on tegelikult sügavas tähelepanu- ja armastusepuuduses. „Teismelised janunevad kuuluvuse järele. Kui nad seda ei leia peres, koolis või kogukonnas, hakkavad nad seda otsima ekstreemsel moel – ka vägivalla kaudu,“ selgitas ta.
Tema sõnul on noored täiskasvanute maailma peegel. „Kui ühiskond on pinges ja täiskasvanud oma vaimse tervisega hädas, siis lapsed reageerivad sellele. Meie maailm on muutunud karmimaks ja ebaturvalisemaks ning noored peegeldavad seda mitmekordse intensiivsusega.“
Vägivald on muutunud ka kättesaadavamaks kui kunagi varem. Noorte telefonidesse jõuab paari klõpsuga videomaterjal Ukrainast, Lähis-Idast või ISIS-e ridadest – piltide ja klippide tase ületab sageli igasuguse taluvuspiiri.
Ka hiljuti linastunud ja kriitikute poolt kiidetud Eesti noortefilm „Fränk“ peegeldab seda sama probleemi – vägivalda ja selle lõputut tsüklit. Režissöör Tõnis Pill ütles, et filmi eesmärk oli näidata, et lootus siiski eksisteerib. „Kui ümberringi on ainult vägivald, õpidki vastama vägivallaga. Meie sõnum oli, et tuleb püüda mõista, andeks anda ja edasi armastada. Ka need, kes teevad kohutavaid tegusid, ei ole sündinud kurjad – nad on lihtsalt valuga vormitud,“ ütles Pill.
Kas vägivaldsed filmid muudavad noored vägivaldseks?
Arutelu selle üle jätkub, kuid eksperdid leiavad, et ükski film ega mäng ei loo vägivalda tühjalt kohalt. „Film üksi ei tee kedagi vägivallatsejaks. Kuid kogu meediakeskkond – see, mida noored pidevalt näevad – võimendab juba olemasolevaid probleeme,“ nentis Maikalu.
Pill lisas, et noorte ligipääs toorele ja brutaalsele sisule on šokeerivalt lihtne. „Kolm klikki ja sa näed asju, mida ükski laps ei peaks nägema. See mõjutab nende mõttemaailma ja empaatiavõimet.“
Ennetus algab juba lasteaiast
Eksperdid on ühel meelel: kiireid lahendusi pole. Tõhusaim viis vägivalla ennetamiseks on varajane sekkumine ja pidev toetus. „Kõige olulisem on, et noorega hakataks tegelema kohe – mitte siis, kui kuritegu on juba juhtunud. Praegu jääb abi tihti liiga hiljaks,“ märkis Vares.
Maikalu lisas, et ennetus peab algama juba lasteaiast. „Lasteaiad vajavad sotsiaalpedagooge ja psühholooge. Koolides on vaja tugispetsialiste ja sobivamat õpikeskkonda, sest paljud lapsed ei tule toime tavalises süsteemis.“
Ka sotsiaalkindlustusameti esindaja Kelli Ilisson rõhutas, et koostöö erinevate asutuste vahel on praegu killustatud. „Kui lastekaitsetöötaja märkab muret, peab tal olema võimalus kiiresti pöörduda sotsiaalkindlustusameti poole ja saada tuge. See aitab vältida olukordi, kus noor jõuab süsteemi alles siis, kui on juba liiga hilja.“
Iga täiskasvanu kohustus on märgata ja teavitada abivajavat last. Just see võib olla hetk, mis päästab ühe elu – ja võib-olla ka takistab järgmist traagilist pealkirja.
Loe teisi uudiseid SIIT
