Varem või hiljem jõuab Eesti olukorda, kus abielu või kooselu on kõikide paaride võrdne õigus. Samas tuleb mõista, et meil on ühiskonnas suur hulk inimesi, kelle jaoks on abielu praegune määratlus kultuurilistel või usulistel põhjustel oluline. Me ei saa suhtuda nende inimeste seisukohta lugupidamatult ega sundida neid jõuga oma põhimõtteid muutma. Demokraatlikus riigis on võimalik vabadusi suurendada üksnes eriarvamusi austades.
Ma olen veendunud, et peame samast soost paaride abielu üle rääkima ühiskonnas rahulikult ja tegema seda viisil, kus erinevaid arvamusi ei tembeldata „valeks“ või „õigeks“. Me ei saavuta sisulist lahendust ainult referendumite ja petitsioonidega, vaid poliitilise ühisosana. Ärme lase ennast EKRE vihakõnel nakatada. Ärme võta omaks EKRE poolt peale surutud must-valget arutelukultuuri. Oleme nende madalast provokatsioonist nutikamad ja ühtehoidvamad!
Selleks, et sisukat mõttevahetust pidada, tasub rahulikult läbi mõelda, mis on praegune olukord ja mis meid siia punkti tõi. Täna kehtib meil kooseluseadus, mis on sisuliselt nagu abielu, aga ilma abielu sildita. Selleks, et kooseluseadus praktikas toimiks, olid ette nähtud rakendusaktid, mis on oma sisult väga lihtsad. Kõikidesse seadustesse, kus on mainitud sõna „abielu“, lisatakse kõrvale sõnad „või registreeritud kooselu“. Nii on samasugused õigused kõikidel paaridel, sõltumata soost. On kahetsusväärne, et need aktid on jäänud Riigikogus vastu võtmata, aga kuna seadusandja tahe on nendetagi selge, siis tasapisi on kohtupraktika seda lünka täitnud. Aga see kõik on olnud väga vaevaline ja inimesi liigselt kulutav. Kooseluseadusega seonduv olukord tekitab küll tuska, aga samas on see ainus täna toimiv lahendus samast soost paaride õiguste tagamisel.
Petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks on sündinud kooseluseaduse toppamisega seotud frustratsioonist ja praeguse valitsuse pidevast vähemuste suunalisest vaenust, mida peaminister kuidagi ohjata ei suuda. Tunnustan inimesi, kes on sellele alla kirjutades oma meelsust avaldanud ja öelnud, et valitsuse käitumine neile ei sobi.
Poliitiline reaalsus on paraku jätkuvalt selline, et isegi kooseluseaduse rakendusaktide heaks kiitmine pole Riigikogus kuigi tõenäoline. Reformierakonnast ja sotisaaldemokraatidest üksi ei piisa. Me teame, et Keskerakonnas on saadikuid, kes võiksid rakendusakte toetada, kuid seda ei luba neil teha praegune valitsusliit, kus domineerib Isamaa ja EKRE homofoobne seisukoht.,
Abieluvõrdsus saab poliitilises reaalsuses seaduseks alles siis, kui selleks on olemas Riigikogu häälteenamus ja tahe mitmes erakonnas. Ma siiralt loodan, et käivitunud diskussioon samasooliste kooselu teemal on vaba ühiskonna mõttevahetus, mitte ei kulge mööda paremäärmuslaste poolt sisse tõmmatud kaevikupositsioone. Sest see on ainus viis, kuidas saavutada sisuline poliitiline läbimurre samast soost paaride õiguste laiendamiseks.
Ja lõpetuseks referendumist. Ei ole mitte mingit vahet, mida valitsus meilt kevadisel rahvaküsitlusel küsib. Selle küsimuse esitamise mõte on meid lõhestada, vähendada meie vabadusi ja minna vastuollu põhiseaduslike väärtustega. Seega pöörame plaanitava rahvaküsitluse valitsuse vastseks poliitiliseks aktsiooniks. Ignoreerime täielikult seda moraalselt vale küsimust vähemuste õiguste kitsendamise kohta ja kirjutame sellele sedelile suure EI. Ütleme „ei“ EKRE väärtustele, „ei“ tagurlusele, „ei“ rumalusele, „ei“ suletusele ja seeläbi „ei“ valitsusele, mis on Eestile häbiplekiks. Ütleme „ei“ ka katsetele, millega tahetakse samu väärtusi jagavad inimesed provokatsiooni abil riidu ajada. „Ei“ rahvaküsitlusel või selle poliitiline nurjamine võiks olla pöördepunkt samast soost paaride õiguste tagamisel.
allikas: Kaja Kallas
