Just Šotimaalt on pärit kõige traditsioonilisem aastavahetuse laul inglise keelt rääkivates maades – “Auld Lang Syne”. See on vana laul, mille sõnad avaldas esimest korda luuletaja Robert Burns 1796. aastal. Burns kirjutas selle väikeste parandustega üles, kui oli kuulnud seda laulmas üht vana meest oma kodukohas. Laul küsib, kas vanad sõbrad ja ajad unustatakse, ning lubab neid ikka meeles pidada.
Jaapan
Jaapanis on aastavahetus kõige tähtsam püha, sümboliseerides uuenemist. Detsembris peetakse nn unusta see aasta pidusid, et öelda hüvasti probleemidele ja valmistada end ette uueks alguseks. Arusaamatused ja viha unustatakse, majad küüritakse puhtaks. Populaarne komme on saata uue aasta kaarte. Uue aasta esimene päev on rõõmupäev ning mingit tööd siis ei tehta.
Hispaania
Hispaania vana-aastaõhtu rituaal on süüa südaööl 12 viinamarja. Selle mõte on tagada algaval aastal 12 õnnelikku kuud.
Holland
Hollandi komme on põletada tänavatel jõulupuudest tehtud tuleriitu ning teha ilutulestikku. Tuli põletab ära vana ja tervitab uut.
Kreeka
Kreekas kogunevad inimesed vana-aastaõhtul linnakeskusesse või väljakule viimase hetke šopingule või lihtsalt jalutama ja aega veetma. Koogitainasse segatakse hõbe- või kuldmünt. Kes leiab oma küpsetise seest mündi, seda tabab uuel aastal erakordne õnn.
Uue aasta esimesel päeval mängitakse õnnemänge. Kaarte mängitakse ja täringuid veeretatakse nii kohvikutes kui ka kodudes üle terve maa.
Kodudes on tavaks mängida kaarte veel vana-aasta õhtul. Panused hoitakse tavaliselt madalal, et kaotajaid mitte kurvastada.
Inglismaa
Inglismaal avavad inimesed uue aasta tulekul tagaukse, et lasta vana aasta sealtkaudu välja, ja paluvad esimesel tumedapäisel mehel, keda näevad, astuda sisse esiuksest, kandes soola, sütt ja leiba. See tähendab, et aasta jooksul on kõigil majas piisavalt süüa (leib), raha (sool) ja sooja (süsi).
Wales
Inimesed Walesis usuvad, et peab maksma ära kõik võlad, enne kui uus aasta algab. Usutakse, et kui oled aasta lõpus võlgu, tulebki üks võlgade aasta.
Puerto Rico
Puerto Ricos viskavad lapsed veeämbrid südaööl aknast välja. See puhastavat kodu kõikidest pahadest vaimudest.
Prantsusmaa
Prantslased usuvad, et kuhja pannkookide söömine toob head õnne ja tervist.
Armeenia
Armeenia naised küpsetavad oma perele erilise leiva. Tainast sõtkudes soovitakse sinna sisse kõike head.
Portugal
Põhja-Portugalis käivad lapsed jõululaule lauldes majast majja. Neid kostitatakse ja neile antakse münte. Lapsed laulavad vanu laule, mille kohta öeldakse, et need toovad õnne.
Rumeenia
Rumeeniast on teada komme kuulatada, kas taluloomad aastavahetusel räägivad. Kui loomad seda teevad, toovat see halba õnne. Seega tunnevad rumeenlased kergendust, kui ei kuule loomi rääkimas.
Boliivia
Boliivias tehakse ilusaid väikesi puust või õlgedest nukke, mis riputatakse kodude ümber, et tuua head õnne.
Saksamaa
Saksamaal nagu Eestiski on kombeks valada õnnetina.
Toredad aastavahetuse traditsioonid meil ja mujal
Aastavahetus on eriline aeg igal pool ja selle tähistamiseks on palju omapäraseid ning põnevaid viise. Meie jaoks kõige tavapärasemad kombed sel ajal on rahvakogunemised, ilutulestiku nautimine ja rikkalik toidulaud heade söökide ning vahuveiniga. Muidugi kuulub kõige selle juurde ka rõõmus tuju ja südamlikud soovid uueks aastaks.
Omaette traditsiooniks on kujunenud ka lubaduste andmine, et jätta koos möödunud aastaga selja taha näiteks mõned halvad harjumused ja alustada uuel aastal puhtalt lehelt. Just aastanumbri vahetumine on aeg, kus mõeldakse rohkem nii minevikule kui ka tulevikule ning tehakse kokkuvõtteid möödunust ja seatakse eesmärke edaspidiseks.
Vanad eestlased pidasid nääripäeva
Meie esivanemad uskusid, et kogu aastavahetusel tehtu mõjutab tugevalt elu algaval aastal. Seepärast püüti enamike näärikommetega kindlustada tulevaks aastaks head viljasaaki ja karjaõnne. Tuppa toodi õled ja laotati põrandale – täiskasvanud said niiviisi põrandal mugavasti pikutada ning juttu ajada, samal ajal noorem rahvas mängis ja lõbutses. Söödi näärikakku ja mängiti toredaid mänge. Külla oodati riukalikku näärisokku, keda etendasid tavaliselt külapoisid. Püüti ennustada tulevikku, näiteks valati õnne. See komme ei ole meile päris võõras ka tänapäeval.
Jaapanis on aastavahetus tähtsaim püha
Kui meil tähistatakse aastavahetust üsna sarnaselt jõuludega, siis näiteks Jaapanis on uue aasta vastuvõtmine kõige tähtsam püha. Selleks valmistutakse ülimalt hoolikalt: traditsioonilisi jaapani toite tehakse enne aastavahetust ette nii palju, et nendest jätkuks lausa 3. jaanuarini.
Lapsed on aga eriti rõõmsad, sest nemad saavad aastavahetuse puhul sugulastelt kingitusi. Enamasti on selleks ilusa kaardi vahel peituv taskuraha. Üleüldse saadetakse uue aasta tulekul Jaapanis tohutul hulgal postkaarte ja jälgitakse piinliku hoolega, et need jõuaks sõprade ja sugulaste kätte täpselt 1. jaanuaril.
Kreekas mängitakse õnnemänge
Kreeklastele meeldib aastavahetusel aega veeta õnnemängude seltsis. Kaardi- ja täringumänge mängitakse üle terve maa nii kohvikutes kui ka kodudes. Koogi sisse peidetakse hõbe- või kuldmünt ja arvatakse, et selle leidjat tabab uuel aastal tõeline õnn.
Hispaanlased söövad viinamarju, hollandlased põletavad jõulupuid
Hispaania vana-aastaõhtu rituaal on süüa südaööl kaksteist viinamarja. Selle mõte on tagada algaval aastal kõik õnnelikud kuud. Hollandlastel on kombeks põletada tänavatel jõulupuudest tehtud tuleriitu ja teha ilutulestikku. Tuli põletab ära kõik möödunu ning vana ja tervitab uut.
Hiinas tuleb uus aasta teisel ajal
Hiina kalendri põhjal algab uus aasta teise kuuloomisega pärast talvist pööripäeva ja langeb seega meie kalendri järgi tavaliselt jaanuari lõppu või veebruarisse. Uue aasta saabumine on seal perekondlik sündmus, mida püütakse alati tähistada sugulaste seltsis. Nagu meilgi, on ka seal iidsed kombed tagaplaanile jäänud, kuid perekonna koosviibimine ühise pidulaua taga on endiselt kindel traditsioon.
Et aga esivanemad ja nende kombed päris ära ei ununeks, on Põhja-Hiinas tavaks süüa aastavahetuse puhul pelmeene, sama tehakse lõunas, kuid seal valmistatakse neid magustoiduna. See rituaalne sööming sümboliseerib hiinlaste jaoks taasühinemist esivanematega.
Aasta vahetumine on püha ja eriline sündmus tõenäoliselt igas riigis ja kultuuris. Traditsioonid on küll erinevad, kuid aastavahetust tähistatakse kõikjal, nii riiklikul kui isiklikul tasandil. On see ju sümboolne uus algus, mis annab uusi ideid, võimalusi ja lootust.
KUIDAS EESTIMAAL VANASTI UUT AASTAT VASTU VÕETI
A. Viires
Juba ürgsest ajast saadik on eestlased talvise pööripäeva paiku pühitsenud talviste- ehk jõulupüha. Sel pühal alustati uut aastat ning tähistati mitmesuguste kommetega valguse võitu pimeduse üle ja uue elu algust. Hakkas ju nüüdsest peale päev jälle pikenema, mis ennustas kauge kevade lähenemist.
XVII sajandi lõpul viidi aasta algus üle 1. jaanuarile. Nüüd venisid eesti talvistepühad pikaks. Need algasid jõuludega 25. detsembril ja lõppesid nääripäevaga 1. jaanuaril. Vanad aastavahetust tähistavad kombed jäid ühiseks nii ühele kui teisele päevale.
Vanade uskumuste järgi pidi kõik, mis aastavahetusel tehti, tugevasti mõjutama elu algaval aastal. Seepärast püüti enamike näärikommetega kindlustada eelolevaks aastaks head viljasaaki ja karjaõnne.
Palju oli pühade ajal tegemist õlgedega, millega loodeti mõjutada tulevast viljasaaki. Nääriõhtul pühiti tuba puhtaks ja toodi näärid tuppa. Need olid õled, mis laotati põrandale, kus siis vanemad inimesed pikutasid, head juttu vestsid ja laulsid ning õllekannu ringi lasksid käia, kuna noorem rahvas mängis ja lõbutses. Laua kohale lakke riputati kaunistuseks õlgedest näärikroon. Peremees aga võttis tugevamaid õlekõrsi ja viskas vastu lage. Mida rohkem neid parte ja palkide vahele rippuma jäi, seda parem pidi tulema järgmisel aastal viljasaak.
Kehva aganaleiva asemel küpsetati pühadeks puhtast rukkijahust leiba – näärikakku. Näärikakud tehti väga mitmesuguse kujuga, millest kõige huvitavam oli seapõrsast meenutav nn. jõuluorikas. Näärikakk pidi seisma laual põleva küünla kõrval terve nääriöö, et leib majast otsa ei lõpeks. Küünla põletamine aga tähistas valguse võitu pimeduse üle. Pool näärikakku jagati tavaliselt uusaasta hommikul pererahva ja loomade vahel ära, teine pool hoiti kirstus alles kevadeni, mil see karja väljalaskmisel loomade vahel jaotati. Peale näärikakkude valmistati pühadeks ka tanguvorsti.
Noorrahva mängudest oli talvistepühade ajal kõikjal tavaline kingsepamäng. Kolm õlenuusti seoti otsadest kokku ja pandi põrandale püsti. See oligi “kingsepp”. Mängijateks olid kaks poissi. Üks oli kingsepa valvuriks, teine aga tuli kaksiratsi kepi seljas sõites, tegi kingsepa ümber kolm tiiru ja küsis siis valvurilt: “Kas kingsepp kodus?” – “Kodus, kodus.” – “Kas ta mulle kingi ka teeb?” – “Ei tee.” – “Siis pistan tal silma peast välja.” “Pista kui oskad!” Seejärel pöörasid poisid seljad vastamisi, valvur näoga kingsepa poole, kummardusid, võtsid kepi jalgade vahelt läbi, valvur asetas kepi otsa kingsepa lähedale ja ratsasõitja püüdis jalgade vahelt vaadates kingseppa kepiga ümber torgata, valvur aga keppi kõrvale juhtida. Mäng kestis ümberseisjate suureks rõõmuks seni, kuni õnnestus kingseppa tabada.
Mõistatamismänguna oli tuntud rebasemäng. Selleks tehti lauale pähklitest rebasekuju. Üks mängijaist ronis laua alla, kuna teine osutas sõrmega järgemööda üksikutele rebase kehaosadele. Kui laua all olija näidatud kehaosi õigesti nimetas, sai ta pähklid endale.
Palju nalja tegid uusaastal näärisokud, keda Saaremaal vahel veel tänapäevalgi võib kohata. Näärisokuks käisid tavaliselt külapoisid. Soku kereks oli look, mille ühte otsa kinnitati puust või papist tehtud sokupea ehtsate sarvedega, teise otsa aga saunaviht sabaks. Looga otsad ühendati omavahel nööriga, mis käis üle poisi õla, kuna look ise võeti jalgade vahele, harud ülespoole. Üle visati veel pahupidi kasukas ja sokk võis teele minna. Tihti liikusid sokud karjana, karjasedki kaasas. Suure müdina, mökitamise ja naljaga tuldi uusaasta hommikul tuppa ja hüüti: “Head uut aastat!” seejärel hakkasid sokud omavahel pusklema ja katsusid poksida pere nooremaidki, eriti tütarlapsi. Uudishimulikele, kes soku naha alla püüdsid piiluda, oli oma karistus – sokk pistis saba veepange ja pritsis ligitikkujale vett. Pererahvas kostitas külalisi koduõlle, pähklite ja muu paremaga. Sel moel käisid sokud nääripäeval terve küla pere – perelt läbi.
Oli veel hulk mitmesuguseid kombeid, millega püüti kindlustada perele head õnne algaval aastal. Nii näiteks riputati nääriööks lambalauda seinale paar kirjusid kindaid, et lambad head villa kasvataksid, lehmalauda lävel aga maeti sõnnikusse kirves, et kuri sisse ei pääseks loomadele paha tegema. Uusaasta hommikul vara söödeti loomi tulevalgel paremini kui tavaliselt, et neil aasta läbi küllalt toitu oleks.
Mitmel moel püüti ka tulevase aasta sündmusi ette aimata. Toas nääriõhtul kokkupühitud prügi viidi välja seina äärde hunnikusse ja kaeti kummulikäänatud sõelaga. Südaööl istus peremees ihuüksi sõela peale ja kuulas, kas kostab mingeid hääli. Kui kuuldus kellahelinat või pillihäält, oli peres oodata pulmi, lapsenutt tähendas perekonna juurdekasvu, lauakolin kellegi surma, vilistamine muret ja nuttu, vikatiluiskamine head viljasaaki, ukse kääksumine majast lahkumist jne. Kui midagi kuulda polnud, siis ei olnud ka elus muudatusi oodata.
Tüdrukuid huvitas see, kes neist mehele saab. Selle selgitamiseks pani iga tüdruk põrandale hunnikusse peotäie teri ja siis toodi kukk sisse. Kelle hunnikust ta kõigepealt nokkima hakkas, sellel seisid pulmad ees. Vana tuntud ennustamisviis oli ka nääriöine õnnevalamine, mida veel tänapäevalgi tihti naljapärast tehakse.
