“Eesti elu püsib mingilgi joonel veel ainult tänu inimeste kannatlikkusele ja ettevõtete pingutustele, valitsus paistab olevat keskendunud ainult rahva vaeseks tegemisele,” ütleb EKRE esimees Martin Helme aastalõpuintervjuus Uutele Uudistele.
Kuidas lõppevat aastat iseloomustada? Kas Eesti inimestel läks lõppeval aastal elu paremaks või halvemaks?
2021. aasta tuleb kahtlemata kanda kehvemate aastate lahtrisse. Aasta alguses võeti maha taasiseseisvumisaja kõige rahvuslikum ja meie inimestest hoolivam valitsus, mis asendus viimase 30 aasta kõige vasakpoolsema ja liberaalsema, suveräänsusvaenulikuma ja ühtlasi ka kõige ebakompetentsema jõuguga. Tulemusi saime kahjuks kõik väga kiiresti igaüks omal nahal tunda.
Valitsus on vähem kui aastaga muutnud politsei enda tööriistaks poliitilise eriarvamuse maha surumisel, inimesi on ideoloogilisel alusel vallandatud küll haiglatest, sõjaväest, politseis kui kultuuriasutustest Kallase dekreetide täitmata jätmise eest, majanduslikult on rahvas lükatud vaesuma hinnatõusude kätte, mille sarnaseid me ei ole näinud rublaaja lõpust.
Ülikriitiliseks muutunud julgeolekuolukorras tegeleb valitsus sõjaväelaste vallandamise ja koondamisega, võitlejate moraali õõnestamisega ja keeldub tegemast ühtegi liigutust meie kaitsevõime kõige kriitilisemate puuduste likvideerimiseks. Veel nutusem on seis sisejulgeolekus. Tõepoolest, Eesti elu püsib mingilgi joonel veel ainult tänu inimeste kannatlikkusele ja ettevõtete pingutustele. Valitsus paistab olevat keskendunud ainult rahva vaeseks tegemisele.
Elektri hinna tõus peegeldub selgelt tänavapildis, jõulutuledes majapidamisi oli tänavu silmanähtavalt vähem. Miks praegune valitsus ei ole nõus rahvale appi tulema?
Jõulude ajal andis majandusminister Taavi Aas teada, et suursaarte praamipileti hind kasvab märkimisväärselt sest “loomulikult me kõik teame, kuidas hinnad on muutunud!” See juhtum kirjeldab maru hästi meie tänase valitsuse mõtteviisi ja suhtumist. Elukalliduse tõus ei ole neile üldse mingi probleem, selle mõju inimeste toimetulekule ja ettevõtete ellu jäämisele ei huvita neid. Ainus probleem on, kuidas rahvale selgeks teha, et nad on ilma asjata pahased.
Mulle tundub, et tänane valitsus on otsustanud, et elektri- ja gaasihindade hüppeline kasv tuleb lihtsalt olematuks teeselda, inimestele tuleb lihtsalt tuima järjekindlusega kinnitada, et „kõik see ei ole nii!“ Põhjus on küllaltki ilmne. Hinnatõus ja inflatsioon – nad ei ole üks ja sama asi, kahjuks on meid praegu tabanud mõlemad – on meile tekitatud Euroopa Liidu poliitikate poolt, millele tänased valitsuserakonnad on alla kirjutanud. Nad ei saa mingeid sisulisi lahendusi pakkuda, sest see eeldaks Brüsseli suuniste eiramist või komisjoniga vaidlemist ja kuigi see on võimalik, puudub neil selleks vähimgi tahe või julgus. Poola parlament andis valitsusele käsu nõuda CO2 kauplemissüsteemi kiiret muutmist ja kui seda ei saavutata, ähvardati süsteemist lahkuda. Meie erakonna positsioon on täpselt sama: kui süsteemi kohe ei muudeta, siis tuleb selles osalemine peatada. Reformi-Keskerakonna valitsuse liikmed keelduvad seda mõtet isegi arutamast. Veelgi lihtsam on lõpetada ära see räkit, mida meil nimetatakse elektribörsiks. Seda börsi ei kohusta meile niisugusel kujul isegi mitte Brüssel. Ka siin on põhjus väga ilmne.
Valitsuserakondadele meeldivad hiigelkõrged hinnad, sest see toob kaasa suure tulu riigieelarvesse. Käibemaksu laekumine suureneb sadu miljoneid, riigifirmade dividendid samuti, CO2 kvoodi hinna tõus toob samuti sadu miljoneid riigikassase tulu. Need tulud on kõik märkimisväärselt suuremad kui need toetused, mida näpuotsaga välja makstakse. Kui plussid-miinused kokku lüüa, siis on lõpuks inimeste ja ettevõtete taskust valitsusele kooritud ikkagi vähemalt pool miljardit. Teisisõnu, valitsuserakondadele meeldivad kõrged energiahinnad, neile ei meeldi lihtsalt selle eest oma valijatelt sõimata saada. Meeldimise põhjused muidugi on erinevad. Reformikatele meeldib, et see aitab saavutada nende jaoks fetišeeritud eelarvetasakaalu ja kõigele lisaks on reformikad just neis vähestes võtmekohtades, kus kõrgete hindadega hästi teenitakse. Keskerakonnale meeldib aga priske eelarve, sest siis saab valijatele „tasuta“ asju lubada.
Kuidas peaks valitsus üleüldise hinnatõusu olukorras tegutsema? Milline on EKRE lahendus?
Me oleme oma lahendused mitu korda välja öelnud. Kõige tähtsam on riigil teha ära need vajalikud regulatiivsed muudatused, et suruda hinnad alla. Eriti lihtne on see elektri puhul. Väited, nagu oleks praegused hinnad kuidagi seotud turuga on jultunud valetamine. Kordan üle: Eesti Energia toodab Narva jaamades põlevkivist elektrit omahinnaga umbes 20 eurot megavatt. Keskmises tuulikus on omahind 35-40 eurot. Börsil müüakse seda aga 1000 euroga! Lisaks turuhinnale koorivad tuulikud veel riigilt ka subsiidiume.
Gaasi hinna alla saamine on keerulisem, selleks oleks pidanud tegema varem mitmeid olulisi suuri ettevalmistusi, eelkõige vajab Eesti vedeldatud gaasi vastuvõtu sadamat, siis saaksime väga odavat Ameerika gaasi väga kalli Vene gaasi asemel. Aga ka gaasi puhul ei tohi võtta hoiakut, et midagi ei saagi teha. Riik saab alandada makse, vajadusel kehtestada riiklikud hinnad, loobuda riigifirmade dividendidest, maksta teatud sektorites otsetoetusi kriisi ületamiseks, toetada väikese sissetulekuga inimesi – kõike seda saab teha ja peakski tegema. Tänane valitsus on aga otsustanud vaid seda viimast lahendust pakkuda ja siingi lastakse inimestel läbi rõngaste hüpata, et raha kuidagi kätte saada.
Meie valitsus lasi majanduskriisi ajal eelarve miinusesse, et kui olukord hakkab paranema, oleks meil tööturg ja ettevõtted elus ning võimelised kohe uuesti täie hooga tegutsema hakkama. Selle eest kritiseeriti mind väga teravalt, aga tegelikult oli selle tulemus, et tänavu – ja ärge unustage, et tänavune eelarve on veel minu tehtud! – on maksulaekumised rekordkõrged. Praegune valitsus läheb täpselt vastupidist teed: lüpsab kriisis riigieelarvesse metsikut lisatulu ja tagajärjeks on, et ettevõtted lähevad pankrotti ning lähiaastatel hakkab maksutulu kolinal kukkuma. Kuritegelik ja popsilik lähenemine riigi majandusele ja meie inimeste heaolule.
Kas see, kuhu Eesti on oma koroonapoliitikaga jõudnud, on paratamatu uus normaalsus, millega me peame leppima sõltumata sellest, milline poliitiline jõud parajasti võimul on?
Me ei tohi sellega mitte mingil juhul leppida. See, mis praegu toimub, on normaalsusest ikka väga kaugel ja see tuleb viivitamatult lõpetada. Meie oponendid armastavad rääkida, kuidas EKRE oli valitsuses ka karmi koroonapoliitika ajaja. See on demagoogitsemine. Muidugi tegime me esimese laine ajal piiranguid, aga tuletan meelde, et meie ajal ei olnud mask kusagil ega kunagi kohustuslik, mingeid politseireide kaubanduskeskustesse ei toimunud. Kui me panime asutused kinni, siis panime kinni kõigile, mitte ainult osadele inimestele ja maksime asutustele siis ka kompensatsiooni. Ja päris kindlasti ei olnud meie ajal mitte mingit juttugi sundvaktsineerimisest.
Aru tuleb saada ka sellest, et 2020. aasta alguses oli koroona meie jaoks täiesti tundmatu suurus ja väga hirmutav. Meile esitleti väga hirmsaid prognoose massilisest suremusest. Tänaseks me teame palju paremini, mis on koroona tegelik suremus, millised on ohustatud riskirümad, kui vähe on abi sulgemistest, maskidest, vaktsiinidest. Teame ka seda, kui kõrge on see hind ühiskonnale laiemalt, kui koroona ettekäändel normaalne elu võimatuks tehakse. Laste enesetappude arv on õõvastaval tasemel, täiskasvanute depressiooni levik, vanemate inimeste krooniliste haiguste ravimatusest tekkinud hädade hulk – seda nagu ei arutatagi. Nii nagu ei arutata, mis on selle lõputu testimise ja süstimise kulu riigieelarvele. Me oleme kahe aastaga pannud sinna rohkem raha, kui oleks vaja Eestile õhutõrje ja tankiväe hankimiseks. See ongi see meditsiinimaffia, kellest ma räägin. Sajad miljonid lähevad väikese huvigrupi teenistusse ja kogu ülejäänud ühiskond kannatab.
Kõige ohtlikum on aga see, mis on juhtunud meie põhiseadusliku riigikorraga. Me oleme väga kiiresti ja ilma eriti suure protestita muutunud parlamentaarsest riigist riigiks, mida valitsus juhib dekreetidega läbi jõustruktuuride sunni. See kõik ei saa olla uus normaalsus, see tuleb kiiremas korras lõpetada ja tagasi pöörduda põhiseadusliku korra juurde.
Miks tuleb olla valvas valitsuse kehtestatavate piirangute suhtes?
Kui meie istusime valitsuse laua taga ja tegime koroona esimese laine ajal otsuseid, küsisime alati endalt kolme asja: kas neist piirangutest on kasu koroona vähendamisel? Kas need piirangud on inimestele aru saadavad ja järgitavad ehk peenemas keeles proportsionaalsed, ja kas need piirangud on põhiseaduse ning teiste seadustega lubatud? Just sel põhjusel ei teinud me maski kellelegi kohustuslikuks, vaid oli rangelt soovituslik. Just sel põhjusel maksime piirangute alla jäänud ettevõtetele toetusi. Ja just sel põhjusel ei läinud me teise laine ajal mitte rangemate, vaid just leebemate piirangute teed – sest me nägime, et paljud asjad, mida esimese laine ajal tegime, ei olnud tegelikult üldse vajalikud või tõhusad.
Tänane valitsus ei paista ühtegi neist küsimust endalt küsivat ja ega neile vastused ei meeldiks ka. Nende peamine eesmärk on sundida inimesi kuuletuma, mitte seismine rahva tervise eest. Tänased piirangud ei lähtu mitte soovist hoida ära inimeste suremine koroonasse, selleks pole ka haiglate ülekoormus. Nende eesmärk on lukustada Eesti reeglistikku, kus inimesed kuuletuvad käskudele, eriarvamus tembeldatakse „teadusvastaseks“ ja vabadused ei ole midagi võõrandamatut ning endastmõistetavat, vaid valitsuse and, millega premeeritakse kuulekaid inimesi. Meile ehitatakse koroonaga võitlemise egiidi all totalitaarset ühiskonda ja sellele tuleb vastu hakata praegu, sest vastasel korral oleme varsti päral ja siis on juba hilja.
Kuidas on rahvusvaheline poliitika Eestit ja meie julgeolekut mõjutanud? Kas valitsus on toimuvale adekvaatselt reageerinud?
Julgeolekuolukord on kahjuks väga murettekitav. Mulle oli selge kohe, kui Donald Trump kukutati, et olukord läheb järsult halvemaks. Trumpi kardeti nii Pekingis, Moskvas kui Teheranis. Bidenit ei kardeta mitte kusagil. Eriti pärast häbiväärset ja täiesti enda tehtud kaotust Afganistanis. Praegu on väga selgelt näha, et see, millest Mart Helme rääkis mõne aasta eest, kuidas Eesti vajab NATO kõrval ka plaan B-d, oli väga ettenägelik ja riigimehelik avaldus, mille eest meie propagandameedia ja ajusurnud välispoliitika „ekspertide“ kari talle muidugi kanakarja kambaka tegi. Ongi vaja plaan B-d. Me ju näeme, kuidas suured lääneriigid – USA, britid, prantslased, sakslased, itaallased üle meie peade praegu Moskvaga kauplevad meie julgeoleku üle. Normaalses kaitsealliansis ei tohiks selline asi üldse võimalik olla. Me astusime NATO-sse, et olla kaitstud Venemaa võimaliku agressiivsuse eest ja nüüd seesama allianss arutab meie selja taga, kas anda Putinile vetoõigus meie kaitset puudutavates küsimustes või kui suur see vetoõigus on. Me oleme 15 aastat ehitanud oma julgeolekut sellele, et ohu korral tulevad liitlased meie eest võitlema. Nüüd näeme, et liitlastel ei ole tahet ega võimekust tulla.
Me peame ikkagi kõige esimese asjana lootma enda iseseisvale kaitsevõimele, sellele, et meie riigikaitse on nii tõhus, et see on iseenesest heidutus. Liitlased tulevad ainult juhul, kui me end ise kaitsma hakkama. Selleks on meil aga vaja kiiremas korras täita ära võimelüngad, mis on ammu teada ja pikalt täitmata, kuna lootsime liitlaste peale. Me peame viivitamatult saama endale keskmaa õhutõrje, soomusmanöövervõimekuse ehk tankid ja viima lõpuni rannakaitse. Selle rannakaitse puhul meenutan, millise sõja me pidime valitsuses olles maha pidama Isamaa minister Jüri Luigega, et see ikka tuleks. Luik esindas just seda doktriini, et meile endale ei ole vaja mingeid tõsiseid võimekusi, vajadusel tulevad liitlased. See doktriin on läbi kukkunud, vaja on uut doktriini ja ainus tõsine doktriin on tugev iseseisev kaitsevõime. Tänane valitsus loomulikult ei tee aga midagi sellist, ei välisminister ega kaitseminister pole teinud ühtegi sammu meie liitlaste korrale kutsumiseks meie selja taga venelastega mehkeldamise pärast ega astunud ühtegi sammu kaitsevõime tugevdamiseks. See võib meile väga kalliks maksma minna ja üldse mitte kauges tulevikus.
Milline oli lõppev aasta EKRE jaoks?
Erakonna jaoks oli aasta vastuoluline. Aasta alguses olime valitsuses, kust me ei lahkunud ju omal soovil või algatusel. Väga paljude meie valimislubaduste ja programmiliste eesmärkide täitmine jäi pooleli. Teisalt, kogu aasta jooksul toimus erakonna väga suur edenemine väga mitmes suunas. Saime juurde väga suure hulga uusi liikmeid, oleme nüüd Eestis kolmandaks suurim partei liikmeskonna poolest ja astume juba päris hästi kandadele Reformile, usun, et aasta pärast oleme neistki möödas.
Aasta lõpuks tõusime Eesti kõige populaarsemaks parteiks, selle eest tuleb olla väga tänulik kõigile erakonna toetajatele ja aktiivsele liikmeskonnale. Meie jaoks olid väga edukad ka kohalikud valimised, tõusime oma volikogus esindatud inimeste hulgaga kõige suuremate erakondadega sisuliselt samale pulgale, kuid vahe on siin see, et kui Keskerakond on kontsentreeritud paari suurde linna, kus on suured volikogud ja Reformierakonna kohta võib sama öelda, neil on ka väga tugev esindatud Tallinna suurtes ja jõukates naabervaldades, samas meie erakonna esindatus on üle riigi ühtlane ja meil on volinikud pea kõigis Eesti omavalitsustes. See on tohutu saavutus, mille nimel väga kõvasti ka tööd tehti. Poliitilises plaanis olime väga sisuline ja tugev opositsioon tänasele valitsusele, usun, et oleme väga paljude inimeste jaoks peamine alternatiiv sellele poliitikale, mida Kesk-Ref praegu ajavad.
Kui lähiajal avaneks võimalus, kas EKRE läheks valitsusse?
Erakonna eesmärk on viia ellu oma poliitikat ja valitsuses on seda kõige paremini võimalik teha. Muidugi oleme huvitatud valitsuses olemisest, kuid kindlasti ei lähe me iga hinna eest, oma põhimõtteid hüljates või oma valijaid alt vedades. Selle tõttu on mul väga selge, mis on need tingimused, millega me saame või tahame valitsusse minna.
Milline tuleb 2022. aasta?
Ootan üldiselt rasket ja keerulist aastat, aga see ei muserda mind, vastupidi, olen väga võitluslikult meelestatud. Ma väga soovin, et meil toimuks valitsuse vahetus siiski juba enne järgmisi riigikogu valimisi. Iga päev, mil tänane valitsus võimul püsib, on Eestile kannatus. Ma väga soovin, et maailmas ei puhkeks suurt sõda, aga ma ei ole nõus, et selle ära hoidmiseks müüakse meid või mõnda teist riiki, näiteks Taivani või Ukrainat, suurriikide sobingus maha. Ja loomulikult soovin ma, et suvi tuleks ilus ja soe!
Allikas. Uueduudised.ee
