Tead… ma ei suuda enam. Need pidevad kokku-lahku käimised. Telefonikõne ootamine, ekraanil sinu nime näha soovimine. Ärevus aina kasvab ja ma ei suuda seda enam kontrollida. Mu päevad mööduvad hirmu tundes, iga sõnas ja teos kaheldes. Õhtul voodis olen masenduses ja püüan välja mõelda, mida ma tegin, et sa mind ignoreerid.
See pole aus meie kummagi jaoks!
Ma ei suuda uskuda, et võin nii meeleheitel olla.
Ka sina pole enam sama inimene, kes meie tutvumise ajal. Sind ei huvita enam, kuidas mu päev läks või millega tegelen. Sa püsid kusagil eemal, taustal ja jälgid mind vaevlemas. Sa kontrollid olukorda, sest ma teeksin vist mida iganes, et sind enda juures hoida.
Ometi ma lubasin endale, et ei lõpeta enam sellises kohas. Ja hoidsingi oma südant nii kaua kaitstuna hoida, kui sa mu ellu tungisid. Aina peale surudes, kuni tutvusest sai sõprus sai midagi enamat. Samas tegid sa alati selgeks, et paari meist ei saa. Minus oli liiga palju, millega sa lihtsalt leppida ei saanud – aga mul oli piisavalt ahvatlev keha, et mind varuvariandina alal hoida.
Aga ütle, mis siis juhtub, kui parem variant välja ilmub? Kas sa kaod sama kiiresti, kui mu ellu tulid? Kas sa alustad kellegi teisega uuesti, jättes mind mõistatama, miks see taas juhtus ja kas tulevik kordub taas?
Ma tean seda oma peas, aga millal küll saan ma sellest aru ka sügavamal tasandil, et suhe tähendab koos millegi loomist – mitte lihtsalt andmist ja andmist…
Suhe ei peaks tekitama hirmu ja ärevust, jätma sind voodis end magama nutma. Suhe on probleemidele koos lahenduste leidmine, mitte nende võimendamine ja siis lahkumine.
Keegi ütles mulle ükskord, et pidi mu juurest jalga laskma, sest ma meeldisin talle liiga palju. Tollal ajas see jutt mind tigedaks – pidasin seda totakaks ja südametuks. Kuidas saab kedagi hüljata, kui ta nii palju korda läheb?
Ma arvan, et nüüd saan ta jutule lõpuks pihta.
Mitu korda olen pidanud õppima, et kui armastad kedagi, lase tal minna – kui ta sinu juurde naaseb, siis oligi teil määratud koos olla.
Ma arvan, et see on parim lahendus ka nüüd. Sina võid edasi liikuda, ilma et ma su teekonna raskemaks muudaks. Mina võin edasi otsida, et mida ma siis suhetelt tegelikult soovin.
Sest see, mis meie vahel on, pole kindlasti see, mida otsin.
