“Suitsiidikatsega noori valdab depressioon, lootusetus ja üksildus,” nentis Tallinna laste vaimse tervise keskuse psühhiaater Ere Vasli. “See tuleb kontakti puudumisest täiskasvanutega ning asjaolust, et vanemad ei ole lapse muresid kuulanud. Lisaks teevad lastele muret koolistress ja koolikiusamine, samuti koolis ja kodus kogetud emotsionaalne vägivald.” Alaealiste enesetapukatsete arv aastas on alates aastast 2015 kasvanud peaaegu kahekordseks.
“Minu lugu sai alguse – nagu ikka – päris varases eas. Esimene sügava depressiooni diagnoos tuli juba 15-aastaselt, aga mul puudus igasugune perekonna toetus. Mäletan, et suurimaks abiks oli inimestega rääkimine ning tunne, et ma pole maailmas üksi – mul on keegi, kellele oma muresid jagada. Kuigi pidin enamuse ajast salaja professionaalide vastuvõtule hiilima, sest mu perekond ei tahtnud vaimse tervise muresid nii noorel inimesel tunnistada, oli see kõik seda väärt,” võib lugeda peaasi.ee kodulehelt.
10. septembril tähistatava rahvusvahelise suitsiidiennetuspäeva raames koguti inimestelt nende lugusid, mis võiks teistele enesetapu mõtetega heitlevatele toeks olla. “Abilisteks esimesel teekonnal olid klassijuhataja, koolipsühholoog ja psühhiaater,” jätkub lugu. “Psühhiaatri kiitvad ja tunnustavad laused tõid sageli hea tuju päevadeks ning nii sai ka esimene pikem ja süngem episood ületatud. Raskel hetkel, kui polnud ümber mõistvat sõpruskonda ega peret, hoidis mind pinnal usk, et saan iseendale loota ning olen tugev. Isegi hetkedel, kui sul pole kedagi ning üritad mõne tuttavaga oma vaimsest tervisest rääkida või saata välja appikarjeid ning sind saadab inimeste haihtumine või ignoreerimine, tuleb teada: sa pole maailmas üksi! Sinusuguseid on veelgi! Sulle on lubatud kõik tunded ja miski, mida sa mõtled, pole väär. Inimesed su ümber sageli ei oska selliseid olukordi lahendada – neil pole piisavalt kokkupuudet või kogemusi aidata. Tegelikult on sul olemas kõik vahendid, lihtsalt vahel on vaja kõrvalist abi, et need tööriistad taas enda jaoks tööle saada. See on täiesti normaalne! Sa ei pea end kellelegi õigustama, end välja vabandama, end kellegi eest varjama. Tegutse – tee midagi selleks, et end hästi tunda!”
Oktoobris saab taoliste lugudega tutvuda vaimse tervise kuu raames valmival rändnäitusel.
Iga viies noor on mõelnud enesetapule
Eesti on alaealiste enesetappude poolest maailmas esimeste seas ning abivajajate arv aina suureneb. Eestis sureb suitsiidi tõttu aastas kümme või enam noort. Eelmisel aastal oli kõige noorem enesetapja 12-aastane tüdruk. 13-15-aastastest noortest iga viies on aasta jooksul mõelnud enesetapule. 13-15-aastastel tüdrukutel oli suitsiidimõtteid 26% ja poistel 13%, seega esineb suitsiidimõtteid tüdrukutel kaks korda rohkem kui poistel.
Alaealiste enesetapukatsete arv aastas on alates aastast 2015 järsult kasvanud peaaegu kahekordseks. Alaealiste hulgas on tüdrukute suitsiidikatsete tase poiste omast üle kahe korra kõrgem. Samas õnnestunud enesetappe on poiste seas rohkem. Põhjus on selles, et ühiskonnas oodatakse poistelt oma tunnete vaka all hoidmist. Suitsiidikatse on läbi teinud 60% kuni 17-aastaseid noori, kel on vaimsed mured.
Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltervishoiu professori Merike Sisaski kinnitusel põhjustab enesetappe enim depressioon. “Kui kümme-kakskümmend aastat tagasi oli piinlik depressiooni kõneks võtta, räägitakse sellest praegu ehk liigagi palju, jättes tähelepanuta, et päris depressioon on tegelikult ajuhaigus,” rõhutas Sisask. “Kurb ja masendunud meeleolu – kui see ei kesta liiga kaua ega ole liiga sügav – ei ole haigus, vaid elu normaalne osa. Ka stress on normaalne reaktsioon tundmatule pingeolukorrale. Kui aga tekivad emotsioonid, tunded või mõtted, mis ei lase elust rõõmu tunda, süveneb väsimus kõigest. Samuti kui ei leia ressurssi endast ega abi väljastpoolt, võib protsess kulmineeruda suitsiidikatsega.”
Depressioon on 15-24-aastaste noorte seas vaimsete murede üks suurimaid põhjuseid. Vanuse tõustes suureneb teismelistel nii kurvameelsuse kui ka depressiivsete episoodide sagedus. Kurvameelsus on 15-aastastel 6,5% kõrgem ja depressiivsete episoodide sagedus 9% võrra kõrgem kui 13-aastastel. Tüdrukutel on depressiivsusele osutavate näitajate osakaal tunduvalt kõrgem kui poistel. Osalt on süü noorte kaugenemine reaalsusest ekraanide kaudu ja küberkiusamine. Hiljutised vaimse tervise mured tõi aga koroonaaegne üksindus. “Suitsiidkatsega noori valdab depressioon, ärevushäired, lootusetus, üksildus,” loetles Vasli. “On palju põhjuseid, miks võib juhtuda, et puudub kontakt täiskasvanutega, isegi oma vanematega. Oluliseks teguriks erinevate psüühikahäirete kujunemisel on igasugune vägivald koolis, kodus, ühiskonnas.”
Koroonaaeg valas lihtsalt õli tulle
Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Käthlin Mikiver rääkis, et laste vaimse tervise probleemid tõstatusid juba kaua enne koroonaaega. Lihtsalt koroonaaeg lisas veelgi õli tulle. “Koolinoorte tervisekäitumise uuringud on ka varem näidanud, et järjest on halvenenud 13-15-aastaste vaimne tervis,” rääkis Mikiver. “Soolise erinevusena paistab silma, et selles vanuses on kurbust ja depressiooni just tüdrukutel, ning see sageneb vanuse tõustes. Kui vaadata enesevigastuste statistikat, on raskemad ajad august-september ja mai-juuni, mis on suuresti seotud kooliaasta alustamise ja lõpetamisega.”
Tüdrukute kurvameelsuse ja depressiivsete episoodide sagedus 2010. aastast 2018-ni on mõlema näitaja osas võrdselt 8% võrra tõusnud. Kurvameelsuse näitaja tõusis 25%-lt 33%-ni, depressiivsete episoodide osakaal oli aga kõrgem, tõustes 32%-lt 40%-ni.
Poiste kurvameelsuse näitaja suurenes 2010. aastast 2018. aastani 6% võrra, näit tõusis 11%-lt 17%-ni. Depressiivsete episoodide näitaja tõusis poistel 2018. aastaks 8% võrra, see suurenes 18%-lt 26%-ni.
Suurem osa ärevuse, depressiooni ja suitsiidimõtete käes kannatajaid ei jõua spetsialisti juurde ja nad ei oska ka abi otsida. “Kiirelt oleks vaja pakkuda üle Eesti vanematele koolitusi, kuidas kasvatada teismelist last,” lausus Tallinna laste vaimse tervise keskuse juht Anne Kleinberg.
Vasli nentis, et lastehaiglasse pöördub iga kuu 11-15 suitsiidikatse järgset noort. Enamik neist on vanuses 12+. “Arvatakse, et 75% noortest, kes surevad enesetapu tõttu, pole kunagi jõudnud vaimse tervise spetsialisti juurde – see tähendab, et nad ei ole abi saanud oma vaimse tervise raskuste osas,” tõi dr Vasli välja.
Suitsiidimõtetega või -katse teinud noorele pakutakse lastehaigla vaimse tervise keskuses abi nii ravimite kui ka teraapiate näol, olenevalt raskustest ja ressurssidest. “Suitsiidiriski hindamiseks kasutame Ameerikast pärit metoodikat ning järgnev tegelus on psüühilise häire keskne, kas statsionaarne või ambulatoorne ravi,” lausus dr Vasli. “Võimalusel viime läbi dialektilise käitumisteraapia gruppe.”
Märka ja küsi abi
Peaaegu alati eelnevad suitsiidikatsele selged ohumärgid. Oluline on võtta neid tõsiselt ning otsida abi. peaasi.ee tegevjuhi, psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa sõnul levib suitsiidide osas üksjagu valearusaamu, mis kiiret abi takistavad. “Üks ohtlikumaid müüte on see, et suitsiidimõtete kohta ei tohi küsida – arvatakse, et kui mainida sõna “enesetapp”, paneb see inimestele pähe mõtteid, mida neil varem ei olnud,” tõi Oidermaa välja. “See aga ei pea paika. Noored enesetapumõtetega inimesed tunnevad hoopiski kergendust, kui teema avatult jutuks võtta! Küsides ja kuulates saavad ka lähedased paremini aru, kui kiiresti abi peab leidma.”
Levinud on veel eksiarvamus, et need, kes enesetapust räägivad, seda tegelikult ei tee, ning seetõttu ei peaks nende jutule tähelepanu pöörama. “Paraku on nii, et väga suur osa inimestest, kes enesetapu on teinud, on sellest kellelegi rääkinud,” tõdes Oidermaa. Umbes 80% endalt elu võtnutest on oma kavatsusest eelnevalt teada andnud mõnele lähedasele, sõbrale, nõustajale või arstile enesetapule eelnenud nädalate ja kuude jooksul. “Seega, kui keegi mainib, et ei taha enam elada, peab seda kindlasti tõsiselt võtma, täpsemini uurima ning abi pakkuma,” rõhutas Anna-Kaisa Oidermaa. “Suurem osa suitsiididest võivad õigeaegse tegutsemise korral olla välditavad.”
Sagedasemad ohumärgid on näiteks lapse napisõnalised vastused, keskendumisraskused, ülesöömine, liiga vähene ja valikuline söömine, isutus, raevu- ja vihapursked, sagedased nutuhood, masendus, ärevus, enesevigastamised, suurenenud ärrituvus, enesehügieeni halvenemine ja raskused õppimises. “Kodus on kergem märgata unerütmi muutusi ning söögiisu ja toitumisega seotud muresid,” selgitas Oidermaa. “Oluline on tähele panna, kas lapsel on huvi teistega suhelda või mitte, kuivõrd ta on kontaktis omavanuste või täiskasvanutega, ning kas suhetes tekib kergesti pingeid.”
Muremõtteid ei saa ära keelata
Ere Vasli nimetas mitut tunnust, kuidas vaimsetes hädades last ära tunda. “Inimene on teistsugune kui varem, ta käitub teatud oludes erinevalt kui teised. See, mis temaga toimub, põhjustab igapäevaeluga toimetulekuraskusi ja inimesele endale kannatusi.” Lähedased võiksid siis saada toimuvale jälile. “Esiteks tuleks inimese käest küsida, kuidas sul läheb ja mis sinuga toimub,” jätkas dr Vasli. “Kuulata tasub avatud meelega, hinnangutevabalt. Kui noorel on suitsidaalseid mõtteid, ei saa neid ära keelata, kuid tohib küsida. Sealjuures ei maksa rääkida lugusid teistest, kes on suitsiidkatse teinud, vaid tunda huvi, mida inimene tunneb. See on esmane suitsiidiriski hindamine. Kui kellelgi on enesetapumõtted ja tema turvalisust ei suudeta tagada, tuleb kutsuda kiirabi. Vähema riskiga suitsidaalsuse puhul tasuks rääkida perearsti või koolipsühholoogiga. Samuti ei tohiks raskete mõtetega inimest üksi jätta, vaid talle turvavõrgustik organiseerida.”
Koolis võivad lihtsamini silma torgata õppetööga toimetulekuga seotud teemad, keskendumisraskused ja huvipuudus. “Muidugi on tähtis ka kuulata, mida laps räägib: palju ta oma elust rõõmu tunneb, kas ta kurdab tujutuse, pingetunde või ka näiteks pea- või kõhuvalu üle,” loetles Oidermaa. “Kooli ja kodu puhul on tähtis rääkida ka koostööst ja mõtete vahetusest. Kui näiteks kodus märgatakse, et lapsel on raske uinuda, ja samal ajal on koolis näha, et lapsel on keeruline keskenduda, on oluline see pilt kokku panna ja omavahel arutada, mida teha saaks – kas vanem otsustab konsulteerida näiteks perearstiga või saab kool pakkuda koolipsühholoogi abi. Sageli võivad laste mured liiga pikalt abita jääda just selle pärast, et jäädakse lootma: küll raskused ise mööduvad. Eks nad võivad ka iseenesest mööduda, aga täiskasvanute kohustus on siiski tuge pakkuda – ja seda nii ajutiste kui pikemaajaliste raskuste puhul.”
Võta aega, et olla olemas
Ka Sisask peab noorte vaimse tervise puhul kooli oluliseks kohaks, kus võidaks muresid märgata. “Viimane ei tähenda alati seda, et märkajaks peab olema spetsialist – mõnikord on klassi- või aineõpetajal võimalust isegi rohkem, sest tema näeb õpilast loomulikus keskkonnas ja olekus ning oskab tähele panna, kui laps on rohkem norus, käitub kuidagi teistmoodi või hoiab eemale,” rõhutas Sisask. “Teismelistele võiks õpetada, kuidas nii enda kui kaaslase juures näha märke, et kõik ei ole päris korras ja oleks abi vaja. Küsimise julguse ja oskuse juurutamine, suhtlemisoskuste, emotsionaalse eneseregulatsiooni oskuste õpetamine – kõik see võiks käia üldoskuste juurde, lisaks sellele, et koolis õpitakse matemaatikat ja eesti keelt.”
Südalinna kooli kooliõde ja vaimse tervise õde Elis Singh Sunar leidis, et õpetajad saaksid ja võiksid märgata koolikiusamist ning kiusamisele omast käitumist. “Koolikiusamine on suur murekoht ning toob sageli õpilaste seas kaasa üksindustunde, tõrjutuse ja ebakindluse, mis omakorda võivad viia erinevate vaimse tervise muredeni nagu depressioon, ärevus, söömishäired, enesevigastamised jm,” rõhutas ta. “Juhul kui õpetaja märkab, et õpilasel tundub olevat mure – olgu see seotud klassikaaslastega või koduse eluga –, tasuks konsulteerida koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi või kooliõega, et laps saaks tuge ja tal oleks võimalus kellegagi rääkida. Sageli piisab, kui lapse mured lihtsalt, hinnanguid andmata ära kuulata. Ega niisama ei öelda, et jagatud mure on pool muret!”
Vaimset tervist saab tugevdada võrdlemisi lihtsate tegevustega, pöörates tähelepanu vaimse tervise vitamiinidele, milleks on piisav puhkus, liikumine, regulaarne ja mitmekeskine toitumine, toetavad suhted ja meeldivate emotsioonide kogemine.
“Tõsi küll, need on teada-tuntud nipid, kuid suurema stressi tingimustes kipume ära unustama, mis meid aitab ja tugevamaks teeb,” selgitas Oidermaa. “Näiteks ei tasu näpistada aega unetundide arvelt, et jõuaks kõik kohustused ikka ära täita või jätame ära rõõmsad koostoimetamised sõpradega, sest muud asjad on olulisemad. Või istume tuima pilguga ekraani ees, sest õue jalutama minek tundub liiga suur ettevõtmine. Pahatihti jätame vahele hommikusöögi, sest muidu ei jõua õigel ajal kodust välja minna. Tasub meeles pidada, et puhkust, rõõmu ja mõnusat suhtlemist on rasketel aegadel enda tugevdamiseks vältimatult vaja!”
Teistega suhete hoidmine ja kontaktis olemine on eluliselt vajalik. “Suhted aga ei pruugi iseenesest tekkida ega püsida – neile tuleb eraldi tähelepanu pöörata,” rõhutas Oidermaa. “Hea oleks oma lähedaste jaoks olemas olla ja selleks teadlikult aega pühendada. Võta kasvõi 15 minutit päevas, et päriselt kohal olla, kuulata ja koos mõnusaid emotsioone kogeda, olgu selleks vestlemine, jalutamine või koos kokkamine. Anna teisele märku, et ta on sulle oluline! Vahel on abi väga vähesest: küsimisest, ära kuulamisest, tundest, et keegi on sinu jaoks olemas. Kui vaja, aita jõuda ka professionaalse abini.”
Söö ja puhka piisavalt
Merike Sisask rõhutab samuti, et asjad oleksid tasakaalus. “Elus võib olla küll palju emotsionaalset heaolu ohustavaid riske, kuid kui on palju ka kaitsetegureid, saab inimene hakkama ja püsib vaimselt terve,” rääkis prof Sisask. “Kaitsetegurid võivad olla nii inimesest endast tulenevad – et kuidas ta end väärtustab, räägib oma asjadest ja kas ta suhtleb teistega – kui ka need keskkonnast või mikrokeskkonnast tulenevad, mis teda ümbritseb koolis või tööl, või ka ühiskonnas laiemalt. Olulised kaitsetegurid on ka eluviisi valikud. See tundub mõnikord liiga lihtne retsept, kuid suitsiidi ennetamise puhul rõhutatakse just eluviisi nüansse. Kui inimene ei maga, ei liigu piisavalt värskes õhus, ei söö normaalselt, on ta kõigele negatiivsele palju vastuvõtlikum.”
Sunar paneb vanematele südamele säilitada lapse sotsiaalsed suhted, luua nädalaplaan, tagada lapsele piisav füüsiline aktiivsus (käia koos igapäevastel jalutustel ning nädalavahetustel pikematel retkedel, matkadel), süüa võimalikult tasakaalustatult (puu- ja juurviljad, head rasvad, seemned, pähklid jne) ning võimalusel piirata või vähendada ekraaniaega. “Vanemana peaksime rohkem oma lapsi kuulama ning püüdma neid mõista, mitte kohe nende muresid, soove või ideid hukka mõistma,” lausus Sunar. “Võimalusel olla avatud ning valmis kompromissideks sel keerulisel perioodil. Lapsi tuleks kiita ja tunnustada, see tõstab nende meeleolu ning suurendab heaolutunnet. Ning kindlasti on meil vanematena oluline hoolitseda ka omavaheliste suhete ja vajaduste eest – ei saa pakkuda lastele tasakaalukat ja turvalist keskkonda, kui meie endi “tass” on täitmata.”
Möödunud aastal võttis endalt elu 212 inimest Eestis. Uuringute järgi mõjutab iga selline elust lahkumine keskmiselt 135 lähikondlast. Kui arvestada, et igal aastal sooritab suitsiidi keskmiselt paarsada inimest, tähendab see, et suitsiidi tõttu kannatab igal aastal umbes 27 000 inimest.
Sunari sõnul on positiivne, et vanemad ja ka lapsed tunnistavad järjest enam oma muresid, häireid ja probleeme. “Häbitunne on vähenenud, rohkem on julgust end avada ning vajadusel pöörduda spetsialistide poole,” täheldas Sunar. “Liigume vaikselt sinnapoole, kus vaimsest tervisest rääkimine pole enam tabuteema, vaid täiesti tavaline osa igapäevaelust.”
Enamik vaimse tervise muresid tekib lapsena
• Aastal 2020 sooritati 210 enesetappu, otsusele aitas kaasa ka koroonaaja üksindus. Suitsiidikõver kalendrikuude lõikes näitab pisut kõrgemat taset mais ja augustis 2020.
• Vanusgrupiti esineb enesetapukatseid kõige rohkem 15-19-aastaste hulgas. Kui 2009. aastal oli kordaja 236, siis 2019. aastal juba 441. Seejuures on nooremates vanusgruppides kuni 24. eluaastani naistel enesetapukatse kordaja oluliselt kõrgem kui meestel. Aastal 2009 oli see keskmiselt 1,5 korda kõrgem ja aastal 2019 keskmiselt 2,4 korda kõrgem. Aastate 2009 ja 2019 võrdluses on näha, et kordaja on oluliselt kõrgem aastal 2019, eriti tugevalt on see märgatav nooremates vanusgruppides.
• Trend ajas on olnud stabiilselt tõusev. Alaealiste enesetapukatsete arv on alates aastast 2015 kasvanud peaaegu kahekordseks.
• Sotsiaalministeeriumi “Vaimse tervise rohelise raamatu” (2020) andmetest nähtub, et enamik vaimse tervise probleeme arenevad välja lapsepõlves või nooremas täiskasvanueas: 50% vaimse tervise probleemidest avaldub enne 14. eluaastat ja 75% enne 24. eluaastat. Esmahaigestumus on suurim vanuses 20-24, naiste puhul vanuses 10-14, 15-19 ja 20-24 näha selles tõusutrendi.
• 11-15-aastaste tüdrukute kurvameelsuse ja depressiivsete episoodide sagedus on 2010. aastast 2018. aastani 8% võrra tõusnud. Kurvameelsuse näitaja tõusis 25%-lt 33%-ni, depressiivsete episoodide osakaal oli aga kõrgem, tõustes 32%-lt 40%-ni.
• Sama vanadel poistel tõusis depressiivsete episoodide näitaja 2018. aastaks 8% võrra, näit suurenes 18%-lt 26%-ni. Poiste kurvameelsuse näitaja suurenes 2010. aastast 2018. aastani 6% võrra, näit tõusis 11%-lt 17%-ni. Depressiivsete episoodide näitaja tõusis poistel 2018. aastaks 8% võrra, näit suurenes 18%-lt 26%-ni.
Ära jää murega üksi!
• Veebilehelt www.peaasi.ee leiab infot ning õppematerjale nii vaimse tervise toetamise kui ka raskuste kohta. Peaasjade keskuses saab nõustamist kirja teel, 16-26 aasta vanustel noortel on võimalik tulla nõustamisele kas video-
silla teel või ka kohapeal. Korraldatakse ka vaimse tervise koolitusi.
• Laste ja noorukitega seotud muredega toetab lasteabitelefon 116 111 ja www.lasteabi.ee.
• Pöörduda võib koolipsühholoogide tugiliinile 1226.
• Vaimse tervise abiliin kõigile: 660 4500, www.palunabi.ee/vaimne-tervis.
• Laste ja noorte kriisiprogramm (www.lastekriis.ee) korraldab leina-laagreid lähedase kaotanud lastele.
• Eluliin 655 8088 pakub emotsionaalset tuge iga päev kella 19-07.
• Hingehoiutelefon 116 123 on helistamiseks avatud ööpäev läbi.
• Veebipõhist vaimse tervise nõustamist pakub ka www.lahendus.net.
Allikas. Pealinn.ee