Tänapäeval pakuvad internet ja IKT rohkelt arenguvõimalusi, kuid aitavad paraku vägivallatsejatel leida uusi võimalusi oma ohvrite väärkohtlemiseks. Kuigi ka mehed ja poisid kannatavad küberahistamise tõttu, on naiste vastu suunatud raske digivägivald oluliselt levinum ning peegeldab ulatuslikku naistevastase vägivalla levikut maailmas. Naisi kogu maailmas mõjutavad ebaproportsionaalselt perevägivald, sealhulgas paarisuhtevägivald, seksuaalvägivald ja seksuaalne ahistamine, inimkaubandus ja seksuaalne ekspluateerimine, kirjutab sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juht Kristiina Luht.
Mõistest
Lihtsustatult öeldes on kübervägivald vägivallaliik, kus vägivalla põhjustamiseks, hõlbustamiseks või sellega ähvardamiseks kasutatakse arvutisüsteeme. Kübervägivald põhjustab füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist, majanduslikku kahju või kannatusi ja see võib hõlmata inimese isikliku info, privaatsuse, haavatavuse ekspluateerimist. Kübervägivald võib tähendada nii privaatsuse rikkumist ehk identiteedivargust, andmetega manipuleerimist, jälitamist, küberahistamist ehk laimamist, maine kahjustamist, kiusamist, vägivallale õhutamist, kättemaksupornot jne, vihakuritegevust gruppide vastu, mis põhineb rahvusel, religioonil, seksuaalsel orientatsioonil, otseseid ähvardusi või füüsilist vägivalda ehk inimröövi, vägistamist, piinamist, väljapressimist, küberkuritegevust ehk ebaseaduslikku pealtkuulamist, andmetesse sekkumist sealhulgas võltsimist, lapspornograafiat jne, samuti seksuaalset ekspluateerimist ja laste seksuaalset kuritarvitamist internetis.
Naistevastase kübervägivalla levimus
Iga kümnes Eesti naine on viimase aasta jooksul kogenud küberahistamist. Naistele on saadetud ähvardavaid SMSe või e-kirju, postitatud nende kohta solvavaid või ähvardavaid kommentaare internetti, näiteks Youtube´i, Facebooki, Instagrami, Pinteresti, Twitterisse, WhatsAppi kanalisse. Euroopas on peale 15. eluaastat kogenud küberahistamist üle 20 miljoni naise. Üheksast miljonist jälitatud naisest enam kui kaks miljonit tunnistas 2014. aasta Euroopa Põhiõiguste Ameti uuringus, et on pidanud jälitajast pääsemiseks vahetama oma e-maili aadressi või telefoninumbri.
Küberruum kui vahend vägivalla võimaldamiseks ja võimendamiseks
EIGE 2017. uuringu põhjal on 2/3 naistest, kes on kogenud küberjälitamist, kogenud ka füüsilist või seksuaalset vägivalda intiimpartneri poolt. Lähisuhtes kontrollitakse ja jälgitakse partneri käikusid nuhkvara või ka lihtsalt pideva kontaktivõtmise kaudu. Women’s Aid 2017. uuringu järgi on pea pooled perevägivalla ohvriks langenud naistest kogenud partneri poolt ka mingit veebipõhist väärkohtlemist, 48% koges veebipõhist ahistamist või väärkohtlemist ning 38% veebipõhist ahistavat jälitamist ka suhte lõppemise järel.
Enne küberruumi kandumist ongi ahistamine ja vägivald sageli toimunud juba nö päriselus. Näiteks jätkavad paljud vägivallatsejad oma ekskaasa küberahistamist ka pärast suhte lõppu. Kontakti võetakse telefoni või suhtlusmeedia kaudu, saadetakse solvava või häiriva sisuga e-kirju. Samuti on aina enam levinud vägivallaliik nn kättemaksuporno ehk naise privaatsete, seksuaalse sisuga fotode või videote jagamine nõusolekuta piinlikkuse või stressi tekitamiseks. Sellise sisu jagamiseks on tehtud lausa eraldi veebiplatvorme. Mõnikord lisatakse jagatavale materjalile naise täielik nimi, aadress ja telefoninumber ning lingid sotsiaalmeedia profiilidele. On ka juhtumeid, kus selliste materjalide avaldamise hirmus sunnitakse naist seksuaalsuhtesse või pressitakse temalt välja veel rohkem paljastavat pildimaterjali või raha (ingl. termin sextortion).
Vägistamiskultuur ja küberruum
Vägistamiskultuur saab küberruumis levida kiiremini kui ta tavamaailmas eales saaks, ühe uuringu järgi on enam kui 73% naistest puutunud veebis kokku vägistamiskultuuri ilmingutega ehk vägistamisnaljadega, piltidega, misogüünsete fotode ja seksistlike kommentaaridega. On olnud juhtumeid, kus naise või noore tüdruku vägistamist filmitakse telefoniga ja levitatakse hiljem, samuti on tehtud vägistamise otseülekandeid Facebooki vahendusel. Tegemist on õõvastava vägivallaga, millele kahjuks on ka publikut jagunud.
Seksuaalvägivald ja vägistamiskultuuri normaliseerimine on lähedalt seotud ka seksistliku vaenukõnega, mille levikut Eesti Twitteris ja Facebookis on 2021. alguses analüüsinud Grossthal ja Laanpere. Nad toovad esile kolm narratiivi, milleks on seksuaalvägivalla ja ahistamise eitamine ja/või pisendamine, ohvri süüdistamine, ja seksism ning viha naiste vastu poliitikas.
Ühiskondlikult aktiivsete naiste ründamine
On uskumatu, milliseid jõhkraid tapmise ja vägistamise ähvardusi paljud naissoost ajakirjanikud, poliitikud, teadlased, aktivistid on suvalistelt meestelt saanud lihtsalt seetõttu, et nad on millegi kohta avalikult arvamust avaldanud. ÜRO ülemaailmse naisajakirjanike vastase digivägivalla uuringu järgi on 73% naisajakirjanikest kogenud oma töö tõttu kübervägivalda, 25% on saanud füüsilise vägivalla ähvardusi, 18% seksuaalvägivalla ähvardusi ja 20% rünnatigi reaalselt lisaks digivägivallale. Ühiskondlikult aktiivsed naised on pidevaks sihtmärgiks solvangutele ja ähvardustele sotsiaalmeedias või kommentaariumides. Paljud naised ei soovigi seetõttu poliitikas ja ühiskonnaelus sõna võtta. Pärast internetis vihakõne või väärkohtlemise pealtnägemist või nende kogemist kõhkleb üks noor naine kahest (51%) ja 42% noortest meestest, kas üldse osaleda sotsiaalmeedias toimuvatel aruteludel, kusjuures naised tsenseerivad hoolikalt oma mõtteavaldusi. Seega on kübervägivallal ka laiem ühiskondlik mõju, sest kui naised jäävad vägivalla hirmus avalikest aruteludest kõrvale, jääb poole ühiskonna arvamus kajastamata või kajastub poolikult.
Kübervägivalla majanduslikud tagajärjed
Kübervägivallal võivad olla väga selged majanduslikud tagajärjed. Vägivallatsejad võivad väljaspool veebi olla arad tegelased, kes ei läheks (eks)abikaasa tööandjale teda laimama. Laimukirjade ja alastifotode saatmisega võib aga nimetatu hakkama saada. Laimamine tulevase või praeguse tööandja ees võib naisele maksma minna töökoha. Isegi kui tööandja mõistab, et tegemist on kiusuga tema töötaja suunas ja töötaja pole süüdi, on ahistamisjuhtumi vahelüliks tülikas olla. Naisel omakorda on ebameeldiv töötada asutuses, kus kolleegid on tema alastipilte näinud. Sellest tulenevalt võidakse töökohast loobuda. Lisaks võib väärkohtleja võtta ohvri nimel laenu, mis seab ohvri kahtlemata raskesse olukorda, kuna tagasimaksmise kohustus lasub endiselt temal.
Kübervägivalla psühholoogilised, sotsiaalsed ja füüsilised tagajärjed
Kübervägivallaga kaasnevad alandatus, sotsiaalne isoleeritus, ärevushäired ja hirm füüsilise vägivalla ees, küberahistamise ohvrid põevad tihti traumajärgset stressi. (Maple et al. (2011). 65% USA uuringus küsitletud naistest koges kübervägivalla psühholoogilisi mõjusid, pea pooled neist ärevust ja minapildi kahjustumist, kuni ennastkahjustava käitumise ja enesetapumõtete või katseteni välja. Unetus, paanika, meeletu hirm kodust lahkumise ees ja häbitunne on mõned kübervägivalla tagajärjed, mis naiste elusid mõjutavad. Kuna kübervägivalla toimepanijad levitavad oma ohvrite kohta nii laimujutte kui seksuaalset või seksuaalvägivalda sisaldavat pildimaterjali, ja ohvrisüüdistamine on endiselt laialt levinud, kahjustuvad nad ka ohvrite perekondi, kooliskäimist ja tööelu.
Väga tõsiste seksuaalsete kübervägivalla juhtumite puhul on ohvrid sooritanud enesetapu (Keats, D., 2009). On leitud, et alla 25-aastaste ja laste seas on küberkiusamise ohvritel kaks korda suurem tõenäosus suitsiidiks või enesevigastamiseks (John, A., Glendenning, A. C., Marchant, A., Montgomery, M., Stewart, A., Wood, S., Lloyd, K., Hawton, K, 2018). Kahjuks on ka Eestis teada vähemalt üks enesetapujuhtum, ohvriks oli 14-aastane poiss, keda ahistas seksuaalselt Hispaanias elav mees. Valdkonda ei ole Eestis süvitsi uuritud ning seetõttu on raske hinnata, milliste tagajärgedega või võimalike eripäradega on see kuritegevus just Eesti inimeste jaoks.
Lõpetuseks
Kübervägivallale ei peaks lähenema kui täiesti eraldiseisvale nähtusele – see on naistevastase vägivalla jätk kübermaailmas ning kübervägivalla tõkestamiseks tuleb tegeleda naiste õiguste ja ühiskondliku olukorraga laiemalt. Ehk kõige sellega, mida Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon, millega ka Eesti on liitunud, ette näeb: kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, ennetada, karistada ja kaotada naistevastast vägivalda ja perevägivalda; naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist ning naiste ja meeste sisulise võrdõiguslikkuse edendamist, sealhulgas naiste jõustamise kaudu. Tegeleda tuleb selliste eelarvamuste, kommete, traditsioonide ja tavade kaotamisega, mis naisi alavääristavad, samuti stereotüüpsete meeste ja naiste rollide muutmisega. Inimkeeli öeldes, me ei peaks leppima maailmaga, kus naise vägistamise üle võib nalja teha, või kus vägistamise veebiülekannet meelelahutuseks peetaks
Abi saamise võimalused
Vägivald on vägivald sõltumata sellest, kuidas seda toime pannakse, ja ohvriabitöötajad üle Eesti on valmis nõu ja abi pakkuma kõikidele kuriteo ja vägivalla ohvritele. 24/7 tegutsev tasuta ohvriabi kriisitelefon 116 006 on kõikidele, kes on kannatanud ise vägivalla käes, või kes mures teise inimese pärast. Kes ei soovi telefoni teel oma murest rääkida, saab kasutada vestluse võimalust ohvriabi veebiaadressil palunabi.ee. Nõustajaga saab rääkida anonüümselt, aga kui veebi vahendusel tekib soov näost-näkku nõustamiseks, saab pöörduda ohvriabitöötaja poole.
Ohvriabi kriisitelefon 116 006 www.palunabi.ee
Lasteabi telefon 116 111 www.lasteabi.ee
Veebikonstaablid www.politsei.ee/et/veebikonstaablid
Vägivallast loobumise tugiliin 660 6077
Otsese ohu korral politsei 112
Lisalugemist
Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse komitee uuring (2018) https://www.coe.int/en/web/cybercrime/-/t-cy-mapping-study-on-cyberviolence-recommendations
ÜRO naistevastase vägivalla eriraportööri ülevaade naistevastasest kübervägivallast (2018) https://digitallibrary.un.org/record/1641160
EIGE naistevastase kübervägivalla uuring (2017)
https://eige.europa.eu/publications/cyber-violence-against-women-and-girls
Naiste ja tüdrukutevastane kübervägivald (2017)
https://www.wave-network.org/wp-content/uploads/WP2-Report-on-Cyber-VAWG.pdf
Maple et al. (2011). Cyberstalking in the United Kingdom: An analysis of the ECHO Pilot Survey. University of Bedfordshire: National Centre for Cyberstalking Research; Staude-Müller et al. (2012). How stressful is online victimisation? Effects of victim’s personality and properties of the incident. European Journal of Development Psychology, vol 9(2), 260-274, 261.
Keats, D. (2009). Law’s Expressive Value in Combating Cyber Gender Harassment. Michigan Law Review, vol 108, 373-416; UN Broadband Commission for Digital Development Working Group on Broadband and Gender
John, A., Glendenning, A. C., Marchant, A., Montgomery, M., Stewart, A., Wood, S., Lloyd, K., Hawton, K (2018). Self-Harm, Suicidal Behaviours, and Cyberbullying in Children and Young People: Systematic Review. Journal of Medical Internet Research, 20 (4): e129 DOI: 10.2196/jmir.9044
Allikas.
