Friday , 22 November 2024
Erakorralised uudised
Pfizeri vaktsiin

Vaktsineerimine olgu kohustuslik, see ei piira vabadust, vaid päästab elusid

“Eesti meditsiinis on haiglad jaotatud otsekui kastidesse ja see pidurdab arengut,” räägib Ida-Tallinna keskhaigla juht Ralf Allikvee (68). “On olemas regionaalhaiglad, kus võib teha kõike ja siis keskhaiglad, mille õigused on palju väiksemad. Tipus tohivad olla ainult Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tartu ülikooli kliinikum.” loodav Tallinna suurhaigla peaks olukorda muutma.

 

 

Talllinna suurhaigla pole enam pelgalt unistus. Äsja astus linn sellele sammuksele lähemale, kuulutades välja suure rahvusvahelise projekteerimishanke. Samas on olukord koroonaga võitlemisel endiselt pingeline, nt Ida-Tallinna keskhaigla avas äsja 23 voodikohaga neljanda koroonaosakonna. Neil teemadel Pealinn Allikveega vestleski.

 

 

Millised on viimased uudised koroonarindelt? Manitsesite ettevaatusele lapseootel emasid, kes veel vajaksid eraldi hoiatamist. Kas erilist tähelepanu vajavad ka lapsed?

Ettevaatlikud peavad olema kõik, kuna haigus võib tabada igaühte meist. Paljude teadvusse pole veel jõudnud, et kui sa hoiad end, siis hoiad ka teisi. Enne meil haiglas lapseootel emasid polnud, nüüd on nemadki hakanud tulema. Me oleme valmis haiglas ka veel suuremaks haigete vastuvõtuks kui praegu, aga õnneks tundub, et nüüd hakkab asi stabiliseeruma. Kuid see ei muuda asja kergemaks, sest praegu on rohkem väga raskelt põdevaid haigeid. Ja neid on igas vanuses. Kõige rohkem neljakümnest kuni üheksakümneni. Paljud põevad ikka väga raskelt, kuna kopsukahjustused on suured. Ja see on ka põhjus, miks inimesed meie seast jäädavalt lahkuvad. Mis puudutab lapsi, siis nemad kannavad neid viruseid, seda ise teadmata. Eks praegune nakatumise vähenemine on tingitud ka sellest, et praegu ei puutu lapsed omavahel nii palju kokku kui varem, mil koolis käidi. Viirust ei tooda koolist koju.

 

 

Kas see suur laine ja haigestumise enneolematu kasv tabas meid ootamatult?

Ei, see on olnud ühe haiguse päris tavaline kulgemine. Ükskord pidime ka kriisini jõudma. Ja praegu ongi see kriisiaeg käes. Loodame, et nakatumise kasv nüüd pidurdub ja hakkame paremuse poole liikuma. See muidugi ei tähenda, et võikisme end lõdvaks lasta. Ma saan aru, et kuna see haigus on juba küllalt kaua kestnud, siis on inimestel kiusatus ettevaatusabinõudest loobud. Aga ikka peab teiste seas liikudes maski ette panema ning hoolega pärast käsi pesema. Kahjuks on ka poes nii,et kassajärjekorras keegi tuleb sulle päris selga. Me ikka veel ei saa aru, et nii ei tohi teha.

 

 

Nähes iga päev raskeid haigeid, kellest nii mõnigi ei tule elule tagasi, mida ütleskite vaktsiinivastastele?

Ma ei saa nende maailmast aru. Jah, mitte üsksi vaktsiin ei ole nii kiiresti turule tulnud kui praegused koroonavaktsiinid. Nende uurimise aeg oli lühem kui vanematel vaktsiinidel. Aga see on ka ainuke võimalus praegusest olukorrast välja tulla. Ja see on suhteliselt normaalne viis meie tavaline elu jälle taastada. Praeguste vaktsiinide puhul on tagatud see, et kui sa ka peaksid seda haigust põdema, siis see läheb palju kergemini kui muidu. Vaktsiinivastased lähtuvad ainult enda arvamusestm, neid ei huvita, mis on inimkonna üldised teadmised selle asja kohta.

 

 

Vaktsineerimised ränkade haiguste vastu on olnud kunagi lausa kohustuslikud. Kas koroonavaktsiini peaks samuti kohustuslikuks muutma?

Inimestel peab olema nii palju vabadusi kui võimalik, aga praegu peaksid nii maski kandmine kui vaktsineerimine olema tõepoolest kohustuslik. Ükskõik, mida keegi siis ka ei räägiks, see ei täenda, et kellegi vabadusi piiratakse. Ei piirata vabadust, vaid antakse võimalus edasi elada.
Praegu on ju väga moodne, et kui midagi arukat öeldakse, siis keegi peab tingimata ka vastu olema. Seda saaks arvestada ainuot juhul, kui vastu ütelja on ka sellisel tasemel nagu poolt ütleja. Maskide kohta öeldi ka, et see on sotsiaalselt soovitatatv, mitte et tuleb kanda. Kuna see oli nii ebalevalt öeldud, siis oli ka lihtne kohe vastu olla. Oleks pidanud palju konkreetsem olema, siis oleks ka oponentidel raksem olnud vastu vaielda.

 

 

Kas koroonaaeg on ka midagi õpetanud ja andnud tõuke edasiseks arenguks?

Ravi seisukohalt koroonaaeg midagi spestiifiliselt uut andnud ei ole, sest mingit uut ravimit pole ju tulnud. Aga me näeme, et viirushiguse tüsitsused on rängad. Mismoodi ikka saavad kahjustada inimeste kopsud. Paljudel juhtudel on ka aju kahjustatud. See viirus lihtsalt ründab ja lammutab organismi. Taastumine saab olla sageli väga pikk ja vaevaline.

 

 

Kui lähedal me oleme olnud oma meidtsiinisüsteemi kokkukukkumisele? Mäletame ju, mis juhtus möödunud aastal Itaalias.

Ütleme nii, et kokku kukkumiseni on olnud ikka natukene aega. Isegi finišisirgele me pole veel sel teel jõudnud õnneks. Aga olukord on sellegipoolest äärmiselt keeruline, sest covid osakonnas on üheksa inimest ühes valveringis ööpäev läbi. Tavalise ravi puhul on poole vähem inimesi. See tähendab, et kui ka saaksime voodeid juurde panna, siis poleks varsti enam inimesi, kes haigete eest hoolitsevad. Kui kõik kokku arvestada, siis on meil kokku 152 covidi haigete voodikohta, kõigis kliinikutes, ja see on meie jaoks juba väga piiripealne asi. Me suudame veel pakkuda erakorralist arstiabi seejuures, aga kui me peaksime nüüd veel hakkma covidihaigetele uusi voodikohti tegema, siis tekiksid väga tõsised raskused ja midagi võib hakata rebenema.

 

 

Kuidas praegusel ülipingelisel ajal haigla personali toetada, et nad ikka vastu peaksid?

Probleem on selles, et see on kestnud juba väga pikalt, mil inimste töö intensiivsus on olnud tohutu. See, kuidas end tuleb igatpidi piirata on jah loonud olukorra, et rõõmu on inimste sisse jäänud vähe. On pinge, higi ja vaev. Toetamiseks on suhteliselt vähe võimalusi. Elu on ju üldiselt suletud. Kui elu pekas ükskord minema natuke vabamaks, oleks esimene asi pidada inimesi meeles. Praegu on ainult üksainus valvetes käimine, omavahel suheldakse vähe. Ja osakonnad ning kliinikud on hakanud väga eraldi hoidma. Ei tunne enam seda ühist löögirusikat, mis kogu haiglat seoks. Ootame, millal saame jälle korralda ühiseid meeldivaid üritusi. Inimesed peavad saama koos olla ja midagi toredat teha. Praegu pole see kahjuks võimalik. Isegi teatris ja spordisaalis ei saa keegi praegu käia. Eks siis anname inimestele lootust, et tuleb ka jälle parem aeg ja siis võtme kindlasti koos midagi ette. Praegu aitab ainult hea sõna ja mõistmine.

 

 

Kas on see hirm, et varsti on pinge olnud nii suur, et töötajad ei pea vastu ja lihtsalt lahkuvad?

Jah, viimasel ajal on hakatud sellest väga palju rääkima,. nagu tahaksid kõik äed varsti lahkuda. Täna on arvestadaes covidi ohtu ja pinget inimestel kõrgendatud palgad. Nad saavad lisatatsu. Kui see periood lõpeb, kaob lisatasu ära. Kui palgapäeval hakkab vähem raha pangaarvele tulema, siis võib tõesti inimestel probleem tekkida. Aga kuhu siis ikkagi minna? Ega Soome ka ei võta korraga tuhandeid meie õdesid tööle. Ma ikka loodan väga, et kui suudetakse ikka säilitada siin see hea meie tunne ja hea koostöö tunne, siis saab ka normaalsesse ellu tagasipöördumine olema natuke lihtsam ja see ei käi loobumiste hinnaga, vaid inimsed säilitavad oma töö ja oma kodu.

 

 

Aga kui ei lähe nii hästi, kas siis peame haakkama õdesid ja ka arste Eestisse mujalt värbama?

See ei ole nii lihtne. Eriti muidugi veel kriisi ajal. Võõral inimsel on väga raske sisse elada ja siin ravima hakata. Esimene asi on, et sa pead oskama patsiendiga rääkida. Kui ei saada teinetisest aru, siis on seda tööd võimatu teha. Arstide sisse toomist ma küll ei pea praegu vajalikuks. Õdede probleem tuleb aga lahendada sellega, et peame hakkma neid lihtsalt kohe rohkem ette valmistama. Nii palju kui ma tean, pole ühelgi aastal olnud tervise kõrgkoolides õdede õppekohtade täitmisega probleeme ja neid võiks tulla veel rohkem õppima. Meil on puudu Eestis vähemlt 500 medõde ja nende väljaõptamisega läheks ikka kaheksa aastat. Mida varem me sellega alustame, seda kiiremini me jõuame olukorrani, mil vähemalt miinimumnõue õdede osas saaks täidetud. Tuleb lihtsalt kohe õdede vastuvõttu suurendada. Meil ei ole mingit muud võimalust. Kui igal aastal õnnestub sada õde rohkem vastu võtta, siis nelja aasta pärast saaksime esimesed sada lisaks. Viie aasta pärast oleks siis kassada, kuue aasta pärast kolmsada ja nii edasi.

 

 

Me ei pääse ka meditsiini juures üle ega ümber rahast. Kas me võime rahul olla meditsiini rahastamisega?

Ma pean siiski ütlema, et ega perarstide rahastus ei ole praegu sugugi kõige halvem. Kui koroona ajal on neil lisatasud, siis ega see raha ka tavalisel ajal pisku ei olnud.

Me tahame, et minu kui patsiendiga rohkem tegeletakse ja sellepärast antigi perearstile juurde ühele pereõele lisaks teine. Varsti tuleb ka kolmas. Aga samal ajal pole õdede ettevalmistust riigi poolt üldse suurendatud. Kuskohalt need õed kõik võetakse? Haiglatel tekivad kohe õdedega probleemid, sest pereõe elu on ikka parem. Tal on nädalalõpud ja riiklikud pühad vabad. Tal on oma kindlad patsiendid, kellega on juba harjutud.
Nüüd võibki tekkida suurem probleem, sest kui perearst suunab patsiendid edasi mingitele protseduurdele või ravile, siis seal, neis haiglates hakavad juba personaliga probleemid ja võivad tekkida suuremad järjekorrad.

 

 

Kas me siis võime öelda, et Eesti meditsiinisüsteem on üldiselt alarahastatud?

Seda saab kindalsti öelda, sest see osa mis meie SKTst meditsiini jaoks antakse, on Euroopa võrdluses ikka väga nadi. Kui ma mäletan, siis on see kuue protsendi juures, aga Euroopa keskmine on ikkagi ligi üheksa. See on päris suur vahe. Ja ega meil ei peagi see üheksa olema. kui ka poolteist protsenti tuleks juurde, oleks meie medistiinisüsteemi efektiivsuse puhul väga hea. Me oleme ikka andndu maksimumi, et praegune tase saavutada selle piskuga. Ja kui me tahame jõuda Euroopakeskmiseni, siis ega ühe aastaga seda ei saavuta. See peab tulema sammhaaval ja seda rahastamist tuleks ka siis sammhaaval suurendada. Loodetavasti saaks siis olema ka rohkem iniemsi, kes tahaksid tervishoiusüsteemis tegutseda.

 

 

Kas meie vähiseire ja ennetamine jääb sageli juba eelpooltoodud põhjustel nõrgaks?

Kõigele vaatmata on meie arstiabi tase korralik, häbeneda pole midagi. Inimestele on tagatud mitmekülgne tänapäevane arstiabi ka kõige nõudlikemates valdkondades.

Aga jah, just skriiningprogramme peaksime tublisti arendama. Praegu tehakse jälgimist jämesoole osas, rindade osas, emakakaela kasvajaid samuti jälgitakse. Neid programme peaks olema palju rohkem. Inimsed ise ei ole piisavalt aktiivsed, et end pidvalt jälgida lasta. Muidugu, ega me korraga ka väga palju programme käivitada ei saaks. aga kui saaksime sellegi, et ka praegustest jälgimisprogrammidest võtaksid 90 % nendest aastakäikudest osa, keda osa võtma kutsutakse, ka see oleks juba suur edasiminek. Me leiaksime haigused palju varasemas staadiumis, mis tähendab ka seda, et ravi saab olema efektiivne.

Aga tahan veel kord rõhutada, et kõik hakkba peale ikka sellest, kuidas keegi ise suhtub oma tervisesse.
Peab ikka endalt küsima : kas ma tahan olla terve? Kas ma tahan normaalselt elada? Või on mul ükskõik? Või hakkan alles siis tegustema, kui on mingi tõsine probleem? Aga paljudel juhtudel on siis juba hilja ja arstil on üpris keeruline aidata.

 

 

Kas patsientide vaatevinklist on meie suurim häda liiga pikad järjekorrad eriala arstile pääsemiseks?

Kui me võrdelme Euroopaga, siis meie ravijärjekorrad ei ole pikad. Kui aga meenutada, millised need olid Nõukogude Liidus, siis jah, nad on pikad…

Mina olen eluaeg töötanud haiglates ja üle neljakümne aasta ka olnud juhtival positsioonil. Ma ütleksin, et kõik sõltub sellest, kuidas haihaid rahastada. Kui me suurendame haiglate rahastamist, siis vähenevad seal järjakorrad, Kui me anname rohkem erasektori väikstele meditsiiniasutustele ja polikliinikutele, siis haiglatele jääb vähem ja ooteaeg nedesse pääsemiseks võib suureneda. Küsimus on selles, kuidas lieda see kuldne kesktee, et nii ersektor kui haigoad saaksid kõige paremini töötada. Siis saaksid ka inimesed suhteliselt normaalselt abi.

Praegu saab ka valida, kes tahab kiiremat, ja mugavamat teenust, ei tule keskhaiglasse, läheb tasulisse meditsiini. Kes on nõus niiöelda tavatingimustega, mis oma tasemelt pole sugugi halvem, see on kannatlikum ja tuleb keskhaiglasse või regionaalhaiglasse.

 

 

Kas plaanilst ravi tuleb praegu palju edasi lükata ja mida see tähendab haigetele?

No Ida-Tallinna keskahiglas plaanilist ravi praegu sama hästi kui ei toimugi. Maskimaalselt 10 -15 protsenti saame tegeleda ainult korraliste patsientidega. Kui me saame mais jälle plaanilise raviga edasi minna, siis me saame isegi tänavused ette antud ravimised ära teha. Ka eelmisel aastal oli meie haigla vist ainuke, kes tegi Haigkassa plaanilise töömahu ära. Neli ja pool kuud hiljem tööd alustada, see tähendab, et veerandi võrra peab tööd intensiivistama ja oleks võimalk ka leping Haigekassaga täita. Aga siis tuleks hiljemalt mai keskel täie jõuga tegutsema hakata.

 

 

Milline on praegu Eesti inimeste võimalus saada head artsiabi, mis vastaks 21. sajandi tipptasemele? Me alustame perearstist, aga kui ta ise ei ravi meid ega saada ka edasi, mis siis saab?

Jah, siis võib see lugu lõppeda ju kurvalt. Ja me ei jõuagi selle parima arstiabi juurde, mis meil on kahtlemata ka olemas. Ma ei oskagi öelda, mis neil perearstidel mõttes on ja miks nad ei taha koduvisiite teha. Aga minu arvates tehti viga juba selle perearstinduse süsteemi loomisel. Nad pidid hakkma kõik erettevõtjateks ja nenedest moodustus äriline struktuur. Perarstid pidi olema kas füüsilisest isikust ettevõtjad või tegema oma osaühingu. See ei olnud vast kõige õigem valik.

Enne kui perearstindust alustati, oli arutluse all ka minipolikliinikute tekitamine. Neis oleks perearste koos vähemalt viis-kuus või rohkem ja nad peaksid jätkama koos ning jagama omavahel töö spetsiifika järgi, et milliste valdkondade peale keegi spetsilaiseerub ning patsiendid oleksid saanud siis juba esmatasandil rohkem erialalist abi. Kes oleks kardioloog, kes neiroloog ja nii edasi. Aga sellest ei tulnud midagi välja, tehti teistugused ostsused ja nüüd me siis täna oleme sellise perearstinduse juures nagu meil on. Tol hetkel võis ju olla põhejndatud, et perearstid töötasid ettevõtjatena või äriühingutes, meditsiinis pole aga selline lähenemine kõige õigem. Kui ma olen äriühingus, siis on tegevuse eesmärk ikkagi kasumi teenimine. Muidu tuleb ju pankrott. Aga perarstide puhul pole kasumi taga ajamine minu arvates mitte kõige ratsionaalsem lahendus.

 

 

Kas me saame ka maailma ulatuses kiita oma meditsiinitasemega?

Selle jaoks oleme me siin liiga väikesed tegijad. Me küll üritame suhteliselt kiiresti kõiki asju tegema samal tasemel nagu tehakse maailma tippkliinikutes, Ja oma suhteliselt kasinate võimaluste juures oleme selles olnud üsna tublid, mis on ju igati kiiduväärne. Kohe kui 90. aastatel piirid lahti läksid ja me maailmas koolitustel käima hakaksime, toodi igalt poolt midagi kaasa. Ja suur vahe, mis meil muu maailmaga oli, tehti ikka väga kiiresti tasa. Ja ühkeskümnel protsendil juhtudest on nüüd Eestis võimaliks aada sama head arstioabi kui Soomes või Saksamaal.

 

 

Mida peate Ida-Tallinna keskhaigla viimase kolme aasta tippsaavutusteks?

Kaasaegse suurepärase arstiabi andmiseks on meile loonud võimalused haigla operatsioonikeskuse renoveerimine. Meil on tänapäevane sisustus ja see annab kõik võimalused teha tipptasemel tööd. Meie silmakliinik on tippkliinik ja täiesti võrdne rahvusvaheliste tippkliinikutega. Oleme ka väga palju arendanud naistekliinikut, oleme intensiivravi teinud perekeskseks, vastsündinud ja emad saavad olla intensiivravil koos. See on väga oluline ja annab palju paremaid tulemusi. Meil on arenenud hästi uroloogia ja lüisamba kirurgia. Samuti väärib esile tõstmist meie onkoloogiaravi. Nendes valdkondades ei pea me mitte midagi häbenema ega silmi maha lööma. Me peaksime teglikult rääkima Ida-Tallinna keskhaiglast juba kui Tallinna haiglast, kus tehakse Euroopa tasemel tööd. Ja tegelikult polegi meil ühtegi eriala siin, mille üle ei võiks rõõmu tunda, mis poleks tipptasemel. Muidugi saaks alati veel paremini, aga meie puhul hakkab tunda andma hoonete vanus. See seab arengule piirid. Meditsiini tipptehnoloogia areneb iga päevaga ja vanas majas seda kõike kasutusele võtta on ikka suhteliselt keeruline.

 

 

No aga äsja kuulutati välja uue Tallinna haigla projekteerimise hange. See peaks vanade ruumide kistaskoha lähemas tulevikus lahndama ja andma hoopis uue hingamise?

Praegu on välja kuulutatud, et juba kuue aasta pärast saab see haigla olema käigus. Mida see meile annab, seda polegi nii lihtne öelda. Põhimõtteliselt peaks väga palju laienema tipptasemel arstiabi kättesaadavus. See peaks põhimõtteliselt ju nii olema, eks ole. Aga selle juures on ka mitmed küsimused. Esiteks muidugi inimesed, kaader, kes hakkavad uues haiglas tööle? Uued sinad ja sisseseade üksi ju midagi juurde ei anna. Asja otsustab ikkagi kogu kollektiivi kvaliteet. Hea kollektiivi kujundamine võtab palju aega. See pole tehtav aasta-kahega. See võtab ikka vähemalt neli-viis aastat.

Kui kaks head haiglat pannakse kokku, siis jääb ikka küsimus, kumma mõttemaailm jääb peale? Et haigla normaalselt töötaks, peab olema ju ühine mõttemaailm.

Meenutame siin natuke möödunut. Kui 2001. aastal algas haiglate ühendamine, siis kulus ikka viis aastat enne kui tekkis ütlemine, et see on nüüd meie haigla, et pole enam Magdaleena haigla, Järve haigla või keskhaigla.

 

 

Tartu ülikooli kliinikumi doktor Helen Everaus on maininud, et suurim oht on meditsiini kapseldumine klubisüsteemi, mille puhul probleemid mätsitakse kinni. Näiteks Bristoli laste südamekliinikus selgus, et seal oli suremus suurem, kui mujal, sest arstid varjasid süsteemseid vigu. Kuidas seda murda?

Seda saab murda siis, kui arstidel kaoks hirm tunnistada, et midagi on läinud nii nagu ei oleks pidanud minema. Paljudel juhtudel tekivad niisugused varjamised ikka hirmust saada karistada. Tuleb aru saada, et ka tippmedistiinis ei ole olemas ilma tüsistusteta arstiabi. See protsent võib olla isagi 10 kuni 20. Ka kõige briljantsemate protseduuride puhul tuleb ette, et patsient lahkub siit ilmast. Kui hakatakse karistama, siis tekib hirm ja hirm ongi see, mis takistab objektiivse informatsiooni edastamist. Kui hirmu pole, saab rahulikult analüüsida, mida oleks võibolla võinud teistmoodi teha. Kuid ostus võib tõenäoliselt olal ka selline, et kõik tehti õigesti, kuid asi lõppes kahjuks nii ning midagi polnudki parata. Tuleb julgeda oma vigu tunnistada ja kõrged ülemused peaksid mõtlema, kas tasub ikka iga eksimuse puhul ranelt karistada. Võibolla hoopis toetada ja kiita, et arstid areneksid edasi.

Kui suur vahe on ka haiglate võimetes inimesi ravida?

Jah, meil siin pole küsimus niivõrd ravivigade mätsimises kui omalaadses kastisüsteemis, mis minu meelest pidurdab arengut. On olemas regionaalhaiglad, kus võib teha kõike. On ka keskhaiglad, mille õigused on palju väiksemad ja neis paljusid asju teha ei tohi. Tallinna keskhaiglate viga on selles, et ajalooliselt on nad olnud ikka vabariikliku tähtsusega haiglad. Oli ka neljas haigla, kus raviti kõige tähstamaid inimesi ja kus tehti tipptasemel tööd. Meie haiglate ajaloolisse mällu on kodeeritud, et need olid tipud, kust enam kuhugi kõrgemale minna ei olnud. Selle tõttu on nüüd väga raske leppida kastisüsteemiga. Nii Lääne- kui Ida-Tallinna keskhaiglal on praegu ka palju erisusi. Ja kui me tuleme tagasi selle uue Tallinna haigla juurde, siis tekib küsimus, mis haiglat me ikkagi ehitama hakkame, kas Tallinna keskhaiglat või Tallinna haiglat. Viimane tähendaks tipptasemel tööd tegevat haiglat. Keskhaigla aga oleksid teatud piirid ees, sellelt on siiski ära võetud mingi lõpunimineku võimalus ja see võtab ka arstide silmist sära. Tipus nagu tohib olla ainult Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tartu ülikooli kliinikum.

Nii et meil peaks olema tegelikult kolm võrdsete õigustega tipphaiglat, uus Tallinna haigla nende seas?

See oleks normaalne: Tartu kindlustab kõige kõrgemal tasemel 400 000 lõunapoolse Eesti tipparstiabi vajadused, aga rohkem kui 800 000 ülejäänud Eesti iniemsele peaks siis abi pakkuma Põhja-Eesti regionaalhaiga. Kas ta tuleb üksi sellega toime? Tema kõrval peaks tingimata olema ka uus Tallinna haigla kui ka regionaalhaigla. See oleks eeldus, et Eesti kõigi iniemste jaoks oleks tagatud tippkavaliteedis arstiabi. Aga veel parme ja viiskam oleks see, et haiglaid ei liigitataks üldse mitte kastide järgi, vaid selle järgi, mida nad teevad. Kõike pole ju mõtet tipptasemel dubleerida. Mingi tööjaotus võiks ka haiglate vahel olla. Minu meelest peaksid just need kolm haiglat väikses Eestis omavahel ära jagama, kes millega tegeleb, sest siin ei saa ju kõik teha kõike. Aga igal pool oleks oma töölõigus tipptase. Ja paljud ravisuunad peaksid ka kattuma, kui vajadus on suurem.

No näiteks ma näen, et uues Tallinna haiglas pole mõtet tegeleda ei südamekirurgia ega ajukirurgiaga jne.

Tervist ja elu ei saa rahaga mõõta. Aga ometi sõltume kõik sellest rahast. Kui kalliks see läheb ühsikonnale maksma, et paljudel inimestel pole üldse ravikindlustust?

Jah, EMOs saavad abi ka need, kel pole ravikindlustust. Aga ma tahan öelda siin hoopis seda, et iga inimene peab ka ise enda ja oma tervise eest hoolitsema. Inimesel peab olema tahtmine, lausa kohustus hoida end tervena. Kui ma olen normaalne maksumaksja, siis on mul ka õigus nõuda arstiabi. Aga kui ma tahan saada oma palga ilma sotisllamaksu ja tulumaksu maksmata, siis mis õigust mul saab olla nõuda? Muidugi, firmad säästavad ümbrikupalgaga raha, aga riigil jääb see saamata. Ja siis jääb see raha saamata ka neil, kes seda abi osutavad. Tavaliselt sellele ei mõelda seni, kuni abi vaja läheb.

Teine asi on ka see, et kui inimene läheb mustalt tööle, siis on ta ühel hetkel õnnelik, et saab rohkem raha kätte.Aga hiljem võib see muutuda hoopis kulukamask, kui p+eab ravi eest maksma hakkma, Sellepärast soovitna ikka alati vaadata, kas tööandja ikka tasub teie eest kõik maksud nagu seadus ette näeb.

Vaatamata epideemiale kustutavad meie eluküünla ikka kõige sagedamini südame- ja veresoonkonna haigused. Miks see nii on?

Süüdi on meie eluviisid, meie söömisharjumused, vähene kehaline aktiivsus. Vaadake peeglisse ja te näete, kuidas mõõdud aastatega on muutunud. See on eluviisi tulemus.

Me sööme väga palju niisugust toitu, mis organismis lihtsalt ladestub. Meie poodide sooja toidu letis müükase väga maistvaid toite. Aga kas nad alati ka kõige tervislikumad on? See on päris tõsine küsimus.

Küsimus on ka toidu koguses, kui palju me sööme. Maos on retseptorid, mis peavad märku andma täis tundest. Aga see tunne ei teki kohe kui toit alla läheb. Ja seepärast tuleb söömine lõpetada ikka enne kui ollakse end kuni söögitoruni täis puginud. Söömine tuleb lõpetada varem. Sellega on igaüks teinud esiemse sammu, et südame-veresoonkonna haigusi vähem oleks.

On ka neid, kes küsivad, et kas kõiki, nii söögi kui alkoholiga liialdajaid, narkomaane ja teisi enda tervise teadlikke hävitajaid, peaks ikka maksumaksja kulul ravima. Mis on teie arvamus?

Inimene ju tavaliselt kaasinimest hätta ei jäta, on inimlik kaasinimest aidata. Ja arst on juba olemuse poolest see, kes abistab kõiki. Tuleb ka nendest aru saada, kes mingil põhjusel ei ole oma tervisest hoolinud. Alkohoolikud ja narkomaanid on mingil hetkel jäänud elu hammasrataste vahele. Kuidas me saame olla kindlad, et meiega ei või mingil raskel nõrkusehtekel sama juhtuda? Kui me täna neid ei aita, siis see tähendab, et homme võidakse ka meid mitte aidata.

Hispaanias seadustati eutanaasia. Kas seda peaks tegema ka meil?

Sel teemal ei tahaks ma kohe mitte midagi öelda. Eutanaasia on riskantne asi. Minu arvates ei ole Eesti ühsikond veel selleks küps. Eks kunagi me jõuame selleni, et inimesel on võimalik valida, kas piinelda edasi siin elus või ta ütleb täie teadvuse juures: head sõbrad, head omaksed, minu aeg on lõppenud, ma tahan ära minna.

Olete erialalt onkoloog. Milliseid edusamme on meie vähiravi viiamsel ajal teinud?

Nüüd olnud küll juba pikalt uroloog. Aga kui võrrelda vähiravi 90. aastatel ja praegu, siis on selge, et keemiaravi on tublisti arenenud ja me oleme geenivaldkonnaga kõvasti edeasi liikunud. Meil on arenenud bioloogiline ravi, immunoloogiline ravi – kõik ravimeetodid arenevad üha edasi. Selle tõttu ei kaota me enam nii kiirelt haigeid nagu 90. aastatel. Täna on võimalik, et nad elvad päris normaalselt veel hulk aastaid.

Aga millal tuleb see aeg, kui me vähist võitu saame?

Ei julge ennustada. Ega loodusele ei meeldi, kui mingi asi kaob ja eriti vist sellised asjad, mis inimeste arvu natuke reguleerivad. Kui ka ühle haigusele õnnetsub päitsed pähe panna, ilmub kohe midagi uut. Oli vähk, hakkasime teda seljatama, ilmus AIDS. Ja ega see kõige viimane koroona viirus, mis ilmus, pole ka mingi süütukene. Ta tegusteb juba päris kaua ja me pole temast jagu saanud. Kui palju ta on tervele maailmale probkleeme tekitanud, kui palju miljoneid inimsi on haigestunud ja miljonid lähevad teise ilma.

Pärjatud aasta isa tiitliga

*Ralf Allikvee on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna ja töötanud onkoloogiakirurgina mitmes Eesti haiglas.
*Allikvee on olnud Tallinna Mustamäe haigla peaarst ja 2001. aastast Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse liige, nüüdne juhatuse esimees.
*2009. aastal sai ta Tallinna teenetemärgi ja aastal 2012. aasta isa tiitli.

 

Aikas. Pealinn.ee

Vaata ka:

Isik

Politsei hoiatab võltsitud kontserdipiletite müüja eest

Politsei hoiatab noormehe eest, kes pakub erinevates sotsiaalmeedia keskkondades müügiks võltsituid kontserdipileteid. Mees pakub sotsiaalmeedia

euro

Viljandimaa mees kaotas netikelmidele väga suure summa raha

Lõuna prefektuuri ööpäevainfo Viljandimaa Arvutikelmus Politseisse pöördus mees, kellele helistas väidetav Elisa töötaja ja pakkus