28. jaanuari pärastlõunal helises mul telefon, tablool tundmatu number. Võtsin kõne vastu. Teisel pool toru otsas olev naisterahvas tutvustas end Terviseameti töötajana ning teatas, et nende andmetel on mul olnud kokkupuude koroonahaige isikuga.
Kuigi selleks hetkeks oli mul juba teada, et jutt käib ilmselt Riigikogu liikmest, reformierakondlasest Hanno Pevkurist, kellega olin samas ruumis põhiseaduskomisjoni istungil ning kelle koroona positiivsest testist oli Delfi juba pikalt kirjutanud. Vaatamata sellele, küsisin ikkagi. Kellest käib jutt? Vastuseks tuli mingi segane selgitus, et kuna tegemist on delikaatsete isikuandmetega, siis nemad ei tohi mulle seda öelda. Põrutasin otse, et mis delikaatsed isikuandmed, kui kogu avalik meedia räägib juba ammu Pevkurist.
Ametniku poolt sama imelik ning saladuse looriga jutt aga jätkus. No vot, siis me räägime ikkagi võib olla ühest samast isikust, aga meie seda teile öelda ikkagi ei tohi. Minu jaoks tundus see absurditeatrina. Tõenäoliselt, kui tegemist on delikaatsete isikuandmete, ehk tervise andmetega, siis saab selle avalikuks tegijaks olla vaid üks isik – Hanno Pevkur isiklikult. Juhul, kui isik on oma terviseandmed avalikustanud, siis minu jaoks on mõistuse vastane see, et avalikustada ei saa andmeid, mis on juba avalikuks tehtud. Aga see selleks.
Edasi seletas ametnik pikalt ja laialt, et kuna ma olen Covid haigega olnud lähikontaktis, siis tuleb mul jääda eneseisolatsiooni. Tulenevalt COVID-19 nakkushaiguse maksimaalsest peiteperioodist pean ma viibima kodus 14 päeva alates lähikontaktist või kuni 10 päeval tehtud SARS-CoV-2 PCR negatiivse analüüsi tulemuse selgumiseni ning jälgima oma tervislikku seisundit. Selle halvenemisel pöörduma perearsti pool ning edaspidiselt käituma arsti juhiste järgi.
Maakeeli tähendaks see 14 päevast koduaresti. Juhul kui olen olnud aga nõus 10-dal päeval ennast testima ja vastus negatiivne, siis on võimalik koduarestist pääseda ka varem. Testimise nõusolek tähendab seda, et keegi ei saa mind sundima testi tegema, kui ma sellega nõus ei ole.
Lisaks sellele laekus mulle ka kolmes keeles sõnum eneseisolatsiooni alguskuupäeva ja lõppkuupäeva osas ja võimalus minna ennast tasuta testima. Muidugi ka veel ka kirjalikud juhised ning asja krooniks- „Peatselt helistab teile Terviseameti robot“ ning ka tema jagab täpsemaid juhiseid.
Pärast sellist psühholoogilist rünnakut halvenes minu tervislik seisund momentaalselt. Tundsin iga kehaosaga koroonahaige sümptomite olemasolu. Millegipärast aga tund aega hiljem enesetunne paranes ning kõik sümptomid kadusid, ehk siis olin esimest šokist üle saanud. Otsustasin kaevuda õigusaktide rägastikku ning teha selgeks eneseisolatsiooni (koduaresti) määramise seadusliku alused.
Juba oma uurimise algfaasis tabas mind teine šokk (viha). Nimelt selgus, et juhised, mida annab Terviseamet nii suuliselt, sõnumite kui ka roboti kaudu ei olegi seaduslikud!
Nimelt võimaldab Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus küll eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks Terviseametil sulgeda asutusi ja ettevõtteid, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Kuid kui eelmärgitud meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, kehtestab need Vabariigi Valitsus oma korraldusega.
Asja puänt on aga selles, et Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus § 28 lg 7 sätestab, et kui need nõuded, kaasa arvatud liikumispiirang on sama adressaadi suhtes kehtestanud nii Terviseamet kui ka Vabariigi Valitsus, loetakse Terviseameti haldusaktist tulenevad õigused ja kohustused lõppenuks Vabariigi Valitsuse haldusakti jõustumisest osas, milles need õigused ja kohustused on erinevad või vastuolulised. Seega õiguslikult saab ühiskonna jaoks kehtiv olla vaid Vabariigi valitsuse haldusakt ehk korraldus.
Millega on siis sisustatud Vabariigi Valitsuse korraldus lähikontaktsete isikute osas?
Vabariigi Valitsuse korraldus“ Karantiini kehtestamine koroonaviirusest SARS-CoV-2 põhjustatud COVID-19 haiguse diagnoosiga isikutele, nende isikutega koos elavatele või samas elukohas püsivalt viibivatele või haiguse diagnoosiga isikuga muul viisil lähikontaktis olnud isikutele“ punkt 3 sätestab järgmist:
Punkt 3. Isikul, kes elab haigega koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis (edaspidi lähikontaktne), on keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda haige COVID-19 diagnoosist teada saamisest arvates 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes elab haigega koos või viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haige sümptomite tekkest või haige sümptomite puudumisel haige SARS-CoV-2 positiivse testi tegemise päevast arvates. Isikul, kes on olnud muul viisil haigega lähikontaktis, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haigega viimasest lähikontaktis olemisest arvates.
Lühidalt öeldes, lähikontaktne peab olema vastupidiselt Terviseameti nõudmistele 14 päeva asemel vaid 10 päeva eneseisolatsioonis ning minisugust testimist ei nõuta! Muide sellisel kujul vastuvõetud korraldus kehtib juba möödunud aasta lõpust!
Mis aga kõigest sellest tuleneb? Teatavasti Põhiseaduse § 20 sätestab, et vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Seega on kaitstav õigushüve liikumisvabadus, s.o. inimese õigus valida vabalt oma asukohta. Kohustades inimest ilma õigusliku aluseta, milleks saab antud juhul olla vaid Vabariigi Valitsuse korraldus. Terviseamet aga sunnib vastupidiselt eelmärgitud korraldusele inimest viibima eneseisolatsioonis nii sunniraha kui ka rahatrahvi ähvardusel
Lähtudes eeltoodust on minu hinnangul nii Terviseamet ja selle valdkonna eest vastutav minister pannud toime kuriteo tunnustega teo Karistusseadustiku § 136 mõistes, võttes vabaduse ilma seadusliku aluseta. Muide Karistusseadustiku kommentaarid märgivad väga ühesel -: vabaduse all tuleb mõista liikumisvabadust.
Tahan meenutada, et Terviseameti ja selle valdkonna eest vastutava ministri ebaseadusliku tegevuse eest on liikumisvabadus võetud tuhandetel inimestel, kes on pidanud olema eneseisolatsioonis ilma seadusliku aluseta, millega on kaasnenud vaieldamatult nii majanduslikud, sotsiaalsed kui ka psühholoogilised tagajärjed.
Nüüd aga ainus ja oluline küsimus, kes hakkab vastutama? Või oleme olukorras, kus Terviseamet ja selle valdkonna eest vastutav minister on „pühad lehmad“, kelle suhtes ei tohi ja ei saa rakendada karistusõiguslikke meetmeid.
