Ainsa lapsena kasvamine võib kujundada inimese harjumusi, suhtlemisviisi ja suhtumist oma isiklikku ruumi. Kuna kodus ei olnud õdesid-vendi, kellega iga päev mänguasju, maiustusi, vanemate tähelepanu ja vastutust jagada, kujunes lapse argipäev mõnevõrra teistsuguseks.
See ei tähenda, et kõik ainsad lapsed oleksid ühesugused. Iseloomu mõjutavad ka vanemate kasvatusviis, sõprussuhted, majanduslik olukord ja paljud teised tegurid. Ometi leidub teatavaid väikseid harjumusi, mis võivad ainsa lapsena üles kasvanud inimese tausta mõnikord üsna selgelt näidata.
1. Ta ei tunne vajadust oma maiustusi peita
Õdede-vendadega kasvanud lapsed õpivad sageli oma maiustusi turvalisse kohta peitma, sest vastasel juhul võivad need saladuslikult kaduda. Ainsal lapsel sellist igapäevast konkurentsi enamasti polnud.
Seetõttu võib ta jätta šokolaadi, kommid või muud maiustused täiesti rahulikult köögilauale. Tal ei pruugi tekkida isegi mõtet, et keegi võiks tema varud loata ära süüa. Täiskasvanuna võib ta olla siiralt üllatunud, kui pereliige või elukaaslane tema kõrvale pandud toidu ära sööb.
2. Ta oskab täiskasvanutega hästi suhelda
Ainus laps veedab kodus tavaliselt rohkem aega vanemate ja teiste täiskasvanutega. Ta kuuleb juba varakult täiskasvanute vestlusi ning õpib oma mõtteid väljendama viisil, mida vanemad inimesed mõistavad.
Seetõttu võivad ainsad lapsed tunduda oma vanuse kohta küpsemad ja enesekindlamad suhtlejad. Neil võib olla lihtne vestelda õpetajate, kolleegide, ülemuste või sõprade vanematega. Mõni tunneb end isegi mugavamalt endast vanemate inimeste kui omavanuste seltskonnas.
- aastal avaldatud uuringus leiti samuti, et ainsatel lastel võib täiskasvanutega suhtlemisel olla teatav eelis, mida võivad toetada nii sagedasemad vestlused vanematega kui ka paremad võimalused osaleda erinevates harivates tegevustes.
3. Jagamine ei pruugi tulla alati automaatselt
Ainsa lapsena kasvanu ei pidanud kodus pidevalt jagama mänguasju, maiustusi ega vanemate tähelepanu. See ei tähenda tingimata, et ta oleks isekas. Tal võis lihtsalt puududa võimalus jagamist iga päev harjutada.
See võib avalduda väga väikestes olukordades. Näiteks võib tal olla raske torti võrdselt tükkideks lõigata või otsustada, milline osa peaks kellelegi kuuluma. Õdede-vendadega kasvanud inimene õppis sageli juba varakult märkama, kui keegi sai suurema tüki.
Jagamisoskus ei sõltu siiski ainult õdede-vendade olemasolust. Vanemad, lasteaiakaaslased ja sõbrad võivad pakkuda piisavalt võimalusi koostöö, arvestamise ja jagamise õppimiseks.
4. Tülid võivad talle tunduda tavapärasest tõsisemad
Õed ja vennad võivad ühel hetkel mänguasja pärast vaielda ning veidi hiljem juba jälle koos mängida. Sellised igapäevased väiksemad konfliktid õpetavad, et iga erimeelsus ei tähenda suhte lõppu.
Ainsal lapsel võis sellist harjutamist olla vähem. Seetõttu võib ta täiskasvanuna konflikte rohkem vältida või võtta väikest vaidlust väga tõsiselt. Mõni eemaldub kohe, teine hakkab ennast tugevalt kaitsma ning kolmas tahab probleemi võimalikult kiiresti ära lahendada.
See ei tähenda, et ainsad lapsed ei oskaks konflikte lahendada. Pigem võisid nad need oskused omandada hiljem sõprade, kaaslaste ja töösuhete kaudu. Rahulik suhtlemine ja kompromisside tegemine on õpitavad oskused sõltumata sünnijärjekorrast.
5. Ta sööb rahulikult ega kiirusta
Mitme lapsega peres võis söögilaud muutuda omamoodi võistluspaigaks. Kes aeglasemalt sõi, võis avastada, et parimad palad või viimane magustoidutükk olid juba kadunud.
Ainsa lapsena kasvanul ei olnud enamasti vajadust oma toitu kaitsta ega söömist kiirendada. Seetõttu võib ta ka täiskasvanuna süüa aeglaselt, nautida iga suutäit ja pidada pika eine ajal rahulikult vestlust.
See võib olla üks kõige süütumaid märke lapsepõlvest, mil toidulauas ei pidanud kellegagi võistlema. Loomulikult mõjutavad söömiskiirust ka perekonna kombed ja inimese enda temperament.
6. Koostöös probleemide lahendamine võib vajada harjumist
Õdede-vendadega mängimine õpetab lapsele märkamatult läbirääkimist, kompromisside leidmist ja ühiste probleemide lahendamist. Koos tuleb otsustada mängureeglid, jagada rollid ja lahendada olukordi, kus kõigi soovid ei lange kokku.
Ainus laps võis veeta rohkem aega üksi mängides ja ise otsuseid tehes. Seetõttu võib ta olla väga iseseisev, kuid tunda ennast ebamugavamalt olukorras, kus lahendus tuleb leida suurema rühma või partneriga koos.
See ei tähenda, et tal puuduks probleemide lahendamise oskus. Sageli võib ta üksinda töötades olla väga leidlik ja keskendunud. Harjumist võib vajada just see, et teised inimesed lähenevad samale küsimusele sootuks erineval viisil.
7. Ta naudib endast vanemate inimeste seltskonda
Kuna ainsa lapse koduses keskkonnas domineerisid täiskasvanud, võib ta ka hiljem tunda ennast vanemate inimeste keskel mugavalt. Teda võivad huvitada põhjalikumad vestlused ning ta ei pruugi vajada pidevat meelelahutust.
Lapsena võis ta eelistada vestlust õpetajaga mürarikkale mängule klassikaaslastega. Täiskasvanuna võib tal olla eri vanuses sõpru ja tuttavaid. Ta oskab sageli kuulata, arutleda ning kohandada oma suhtlemisstiili vastavalt vestluskaaslasele.
Samas ei kehti see sugugi kõigi kohta. Kui lapsel oli palju lähedasi sõpru, nõbusid või teisi omavanuseid kaaslasi, ei pruukinud tema lapsepõlv sugugi üksildane või täiskasvanukeskne olla.
8. Ta võib ruumist lahkuda sellest kellelegi teatamata
See näib tühise harjumusena, kuid võib olla seotud lapsepõlves kujunenud iseseisvusega. Ainsa lapsena kasvanud inimene ei pidanud kodus pidevalt õele või vennale teatama, kuhu ta läheb ja millal tagasi tuleb.
Täiskasvanuna võib ta vestlusringist või toast vaikselt eemalduda, sest tema jaoks ei tundu lahkumise väljakuulutamine vajalik. Teised võivad seda ekslikult pidada ebaviisakuseks või huvipuuduseks.
Tegelikult ei pruugi sellise käitumise taga olla midagi isiklikku. Inimene on lihtsalt harjunud omaette liikuma ega mõtle sellele, et teised võiksid tema kadumist märgata või selgitust oodata.
9. Ta võib olla kas väga iseseisev või tugevalt kiinduv
Ainsa lapsena kasvamine võib suhete puhul väljenduda kahel peaaegu vastupidisel viisil. Mõni õpib juba varakult kõigega ise toime tulema ega taha täiskasvanuna kelleltki sõltuda. Abi küsimine võib talle tunduda ebamugav isegi siis, kui ta seda väga vajab.
Teine võib aga luua vanemate, sõprade või partneriga erakordselt tugeva sideme. Kuna lapsepõlves puudus õe või venna pidev seltskond, võib ta lähedasest inimesest väga kõvasti kinni hoida ja karta tema kaotamist.
Mõlemal juhul on oluline leida tasakaal iseseisvuse ja läheduse vahel. Terves suhtes saab inimene olla teisega lähedane ilma ennast kaotamata ning iseseisev ilma kõiki inimesi endast eemal hoidmata.
10. Ta oskab üksiolemist nautida
Ainus laps pidi sageli ise endale tegevust leidma. Ta võis tundide kaupa joonistada, lugeda, ehitada, muusikat kuulata või enda loodud maailmas mängida. Selline lapsepõlv õpetas oma seltskonnaga rahul olema.
Täiskasvanuna ei pruugi ta karta üksinda restorani, kinno või reisile minekut. Vaikne õhtu kodus ei tundu talle tingimata kurb ega tühi. Ta oskab kasutada üksiolemist puhkamiseks, mõtlemiseks ja loominguga tegelemiseks.
See ei tähenda, et ta ei vajaks sõpru või lähedasi suhteid. Ta lihtsalt ei tunne, et iga hetk peaks olema teiste inimestega täidetud. Üksinduse ja teadlikult valitud omaette olemise vahel on suur erinevus.
Ainsa lapsena kasvamine võib anda inimesele tugeva iseseisvuse, hea suhtlemisoskuse ja võime iseendale tegevust leida. Samal ajal võib tal olla vähem lapsepõlvest saadud kogemusi jagamise, väikeste konfliktide ja pideva koostööga.
Neid omadusi ei tohiks võtta diagnoosi ega kindla reeglina. Perekondlik taust on vaid üks paljudest mõjutajatest ning kaks ainsa lapsena kasvanud inimest võivad olla täiesti erinevad. Need tähelepanekud pakuvad pigem huvitava võimaluse mõista, kuidas lapsepõlve igapäevased kogemused võivad jätta jälje inimese hilisematesse harjumustesse. Algallikas: YourTango.
