Eestis tekitas tänavu palju tähelepanu eraalgatuslik veebiregister, kuhu koondati seksuaal- ja lähisuhtevägivalla eest süüdi mõistetud inimeste andmeid. Registri loomisega seostati blogija Mallu Mariann Treimann-Legranti ja tema abikaasat Tomas Märten Legranti. Andmekaitse Inspektsioon leidis, et sellisel kujul kohtulahenditega seotud isikuandmete avaldamist tuleb veebilehel lõpetada.
Samas on riik ise asunud karistusregistrit muutma viisil, mis toob teatud eriti ohtlike kurjategijate puhul registrisse ka dokumendifoto. Valitsus teatas juunis, et fotod lisatakse nende inimeste andmete juurde, kellele on määratud eluaegne lapsega kokku puutumise keeld.
See tähendab, et Eestis on tekkinud üsna tähelepanuväärne olukord: eraalgatuslik register, mis avaldas seksuaal- ja lähisuhtevägivallaga seotud inimeste andmeid, sattus andmekaitse järelevalve alla, kuid riik ise liigub samal ajal karistusregistri täiendamise suunas, et teatud juhtudel oleks inimese tuvastamine lihtsam.
Malluka ja tema abikaasa register koondas ligi 900 inimese andmed
Mallu Mariann Treimann-Legrant ja tema abikaasa olid seotud veebilehega, kuhu koondati ligi 900 seksuaal- ja lähisuhtevägivallatseja andmed. Registris olid muu hulgas nimed, fotod, sünnikuupäevad ning viited süüdimõistvatele kohtuotsustele.
Eesmärgiks oli muuta info inimeste jaoks lihtsamini leitavaks ning juhtida tähelepanu sellele, milliste kuritegude eest inimesed olid süüdi mõistetud.
Samas tekkis väga kiiresti küsimus, kas eraalgatuslikult sellisel kujul isikuandmete süstemaatiline koondamine ja avaldamine on seaduslik.
- juunil 2026 andis Andmekaitse Inspektsioon korralduse kohtulahenditega seotud isikuandmete avaldamine veebilehel lõpetada.
Miks riigi register on hoopis teistsugune?
Eesti ametlik karistusregister ei ole eraalgatuslik nimekiri. Tegemist on riigi infosüsteemi kuuluva andmekoguga, kuhu kantakse andmed karistatud isikute ja neile määratud karistuste kohta.
Karistusregistri eest vastutab Justiits- ja Digiministeerium ning volitatud töötleja on Registrite ja Infosüsteemide Keskus ehk RIK.
Registri eesmärk on anda usaldusväärset teavet isiku karistusandmete kohta, teavitada inimest tema kohta registrisse kantud andmetest ning võimaldada karistusandmete vahetamist teiste riikidega.
Oluline erinevus seisneb selles, et riigi registri kasutamist ja andmete väljastamist reguleerivad seadused. See ei ole lihtsalt avalik veebileht, kuhu keegi saab inimeste kohta infot üles panna.
Eestis saab ka praegu teiste inimeste karistusandmeid kontrollida
Karistusregister ei ole täielikult suletud.
RIK-i andmetel saab e-toimikus teha päringuid nii enda kui ka teiste inimeste kohta. Teise inimese kohta tehtav päring ilma tema volituseta on tasuline ning maksab praegu 4 eurot. Sellise päringu puhul näeb üldjuhul ainult kehtivaid karistusi.
Samuti rõhutab RIK, et isikuandmete pärimiseks ja nende edasiseks töötlemiseks peab olema õiguslik alus, näiteks lepinguline suhe, õigustatud huvi või muu GDPR-ist tulenev alus. Kõik päringud logitakse ning need on nähtavad nii päringu tegijale kui ka isikule, kelle kohta päring tehti.
See on oluline erinevus võrreldes lihtsalt avaliku veebilehega, kus inimene võiks nime või foto järgi kedagi otsida ilma sama tüüpi riikliku kontrollita.
Riik lisab teatud kurjategijate juurde dokumendifoto
Kõige tähelepanuväärsem muudatus puudutab inimesi, kellele on määratud eluaegne lapsega kokku puutumise keeld.
Valitsus teatas 11. juuni 2026 pressikonverentsil, et selliste kurjategijate karistusregistrisse lisatakse dokumendifoto. Eesmärk on muuta registris oleva inimese tuvastamine lihtsamaks.
Valitsuse sõnul on Eestis juba praegu Euroopa Liidu mõttes väga läbipaistev karistusregister. Samas tunnistati, et foto avalikustamisega kaasnevad ka olulised andmekaitseküsimused.
Arutluse all on olnud ka alternatiiv, kuidas selliseid inimesi registris selgelt tähistada – näiteks visuaalse märgistusega, mitte tingimata ainult foto abil. Valitsuse pressikonverentsil rõhutati, et küsimust analüüsitakse ka Euroopa Liidu isikuandmete kaitse nõuete seisukohalt.
Miks fotode lisamine on oluline?
Nime järgi ei pruugi inimest alati olla võimalik üheselt tuvastada.
Eriti juhul, kui sama nime kannab mitu inimest, võib foto aidata vältida olukorda, kus kontrollitakse vale inimese andmeid.
Teisest küljest on foto väga tugev isikuandme element. Kui selline info muutub laiemalt kättesaadavaks, suureneb ka oht, et andmeid kasutatakse muudel eesmärkidel või levitatakse väljaspool algset konteksti.
Seetõttu peab riik leidma tasakaalu kahe eesmärgi vahel: laste kaitsmine ja ühiskonna turvalisus ühelt poolt ning inimeste põhiõigused ja isikuandmete kaitse teiselt poolt.
Mida tasub karistusregistri kohta teada?
Eesti karistusregister ei ole lihtsalt „seksuaalkurjategijate nimekiri“.
Sinna kantakse andmed karistatud isikute ja neile määratud karistuste kohta ning registri kasutamist reguleerib Karistusregistri seadus.
Samuti ei tähenda registris kunagi olnud andmed automaatselt seda, et need on igavesti ja kõigile nähtavad. Karistusandmete säilitamise, kustutamise, arhiveerimise ja väljastamise kohta kehtivad konkreetsed seadusest tulenevad reeglid. RIK märgib näiteks, et teiste inimeste kohta tehtavate päringutega näeb üksnes kehtivaid karistusi ning arhiveeritud andmeid väljastatakse ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Seega on Eesti liikumas olukorra poole, kus teatud eriti tõsiste lastega seotud seksuaalkuritegude puhul võib inimese tuvastamine riiklikus süsteemis muutuda senisest lihtsamaks.
Eraregister suleti, riiklik register areneb edasi
Malluka ja tema abikaasa loodud registri ümber puhkenud vaidlus näitas väga selgelt, kui keeruline on tasakaalustada ühiskonna soovi teada saada, kes on toime pannud raskeid seksuaalkuritegusid, ning inimese õigust isikuandmete kaitsele.
Riigi lähenemine on teistsugune: andmete kogumine toimub seaduse alusel ning registri kasutamisele kehtivad kindlad reeglid.
Samas on riik nüüd ise otsustanud, et teatud juhtudel ei piisa ainult nimest ja karistusandmetest ning registrisse tuleb lisada ka foto.
See muudatus võib muuta laste kaitsmise seisukohalt kontrollimise lihtsamaks, kuid samal ajal tõstatab see väga olulise küsimuse: kui palju infot võib riik kurjategija kohta avalikkusele näidata, ilma et see läheks vastuollu isikuandmete kaitse põhimõtetega?
Just seda tasakaalu tulebki nüüd seaduste ja andmekaitsenõuete valguses hoolikalt hinnata.
