Ärevus ei väljendu alati paanikahoo, värisemise või nähtava närvilisusena. Mõnikord on see palju varjatum ja avaldub väikeste igapäevaste harjumustena, mida inimene ise võib pidada lihtsalt oma iseloomu osaks.
Mõni inimene loeb sõnumi enne saatmist viis korda üle. Teine kontrollib mitu korda, kas uks sai lukku. Kolmas jõuab kohtumisele pool tundi varem, sest hilinemise mõte tekitab temas ebamugavust. Need käitumised võivad pakkuda hetkeks turvatunnet, kuid aja jooksul võivad need muutuda automaatseks.
Oluline on siiski meeles pidada, et ükski neist harjumustest ei tähenda iseenesest, et inimesel on ärevushäire. Sama käitumine võib olla seotud harjumuse, stressi, väsimuse või lihtsalt inimese iseloomuga.
1. Ta mängib pidevalt oma juustega
Juuste keerutamine, silumine, näppimine või sõrmede vahel keerutamine võib tunduda täiesti süütu harjumusena. Mõne inimese jaoks on see aga viis, kuidas pinges olles ennast rahustada.
Kui mõtted liiguvad kiiresti ja inimene tunneb sisemist rahutust, võib kätega millegi tegemine pakkuda hetkeks rahustavat tunnet. Sageli toimub see täiesti automaatselt – inimene ei pruugi isegi märgata, et ta seda teeb.
2. Ta käib närvilistes olukordades pidevalt tualetis
Enne tähtsat kohtumist, töövestlust, esinemist või muud pingelist sündmust võib ärev inimene tunda vajadust mitu korda tualetti minna.
Stress ja ärevus võivad mõjutada ka seedesüsteemi ja põie tööd. Seetõttu võib inimene hakata enne kodust lahkumist korduvalt kontrollima, kas tal on ikka vaja tualetti minna.
Mida rohkem inimene sellele vajadusele keskendub, seda tugevamaks võib muutuda tunne, et ta peab igaks juhuks veel kord minema.
3. Ta loeb sõnumit enne saatmist ikka ja jälle
„Kas ma kirjutasin õigesti?“
„Äkki ta saab sellest valesti aru?“
„Kas see kõlab liiga järsult?“
Ärev inimene võib enne ühe lihtsa sõnumi saatmist selle mitu korda üle lugeda ja isegi ümber kirjutada.
Sageli on selle taga soov vältida kriitikat, konflikti või kellegi pahameelt. Inimene tahab olla täiesti kindel, et tema sõnad ei põhjusta probleeme.
Paraku pole suhtluses võimalik kunagi täielikku kindlust saavutada. Seetõttu võib kontrollimine muutuda lõputuks ringiks.
4. Ta kordab hüvastijätul samu sõnu
Mõni inimene ütleb lähedasele iga kord lahkudes mitu korda „ole tubli“, „hoia ennast“ või „armastan sind“.
See võib olla lihtsalt armas harjumus, kuid ärevuse korral võib kordamise taga olla sügavam vajadus saada kinnitust, et kõik on korras.
Kui inimene kardab, et midagi halba võib juhtuda, võib tuttava fraasi kordamine anda talle hetkeks turvatunde.
See on nagu väike rituaal, mis ütleb mõtetele: kõik sai öeldud, midagi ei jäänud õhku.
5. Ta kontrollib samu asju korduvalt
Kas uks on lukus?
Kas pliit sai välja lülitatud?
Kas telefon on kaasas?
Kas triikraud on seinast väljas?
Kontrollimine võib olla täiesti normaalne. Probleem tekib siis, kui inimene kontrollib sama asja järjest uuesti ja uuesti, kuigi ta teab tegelikult, et kõik on korras.
Korduv kontrollimine võib anda hetkeks kindlustunde, kuid see võib hoopis suurendada kahtlust ja ebakindlust. Mõnel juhul võib liigne kontrollimine muutuda nii häirivaks, et inimene ei suuda enam oma tavapärast elu rahulikult elada.
6. Ta mängib vestlusi hiljem oma peas uuesti läbi
„Miks ma seda ütlesin?“
„Äkki ta solvus?“
„Miks ta niimoodi vaatas?“
„Oleksin pidanud hoopis teisiti vastama.“
Ärev inimene võib pärast vestluse lõppu jätkata selle vestluse pidamist oma peas.
Ta analüüsib iga sõna, pilku ja reaktsiooni ning otsib märki, et midagi läks valesti.
Probleem on selles, et tagantjärele pole võimalik vestlust muuta. Ülemõtlemine võib aga tekitada tunde, nagu peaks inimene leidma mingi vea, mida tegelikult ei pruukinud üldse olla.
7. Ta jõuab alati liiga vara kohale
Kui inimene kardab hilinemist, võib ta planeerida teekonnale tohutu ajavaru.
Ta lahkub kodust palju varem, kontrollib liiklust mitu korda ja võib lõpuks jõuda kohale 20 või 30 minutit enne teisi.
Kõrvalt vaadates tundub see lihtsalt erakordse täpsusena. Tegelikult võib selle taga olla tugev ebamugavus ebakindluse suhtes.
Liiklus, ilm, parkimiskoha leidmine või ootamatu takistus võivad tekitada tunde, et olukord pole kontrolli all. Varakult kohale jõudmine annab inimesele võimaluse seda ebakindlust vähendada.
8. Ta närib küüsi
Küünte närimine on üks tuntumaid närvilisusega seotud harjumusi.
Inimene võib seda teha siis, kui ta on stressis, ootab midagi või tunneb sisemist pinget. Mõnikord toimub see isegi televiisorit vaadates või arvuti taga töötades, ilma et inimene sellele tähelepanu pööraks.
Küünte närimine võib anda lühiajalise pingelanguse, kuid sagedasel kordumisel võib see kahjustada küüsi ja nende ümbruse nahka.
9. Ta hammustab või närib huuli
Huulte närimine võib olla teine viis, kuidas inimene pinge või ebamugavate emotsioonidega toime tuleb.
Mõni teeb seda mõeldes, teine närvilises olukorras ja kolmas alles siis, kui on juba väga pinges.
Ka see võib muutuda automaatseks. Inimene võib alles hiljem märgata, et huuled on valusad või kahjustunud.
10. Ta tahab hommikul teki alla jääda
Ärev inimene ei pruugi alati olla aktiivne ja rahutu.
Mõnikord võib ärevus teha hoopis vastupidiseks – inimene tahab maailma eest peitu pugeda.
Hommikul heliseb äratus, kuid mõte eesootavast päevast tundub nii koormav, et inimene vajutab korduvalt edasilükkamise nuppu.
Veel viis minutit.
Veel kümme minutit.
Lihtsalt mitte praegu.
Samas ei tähenda raskused voodist tõusmisel automaatselt ärevust. Sellel võib olla palju teisi põhjuseid, näiteks halb uni, kurnatus, haigus või depressioon.
11. Ta kerib sotsiaalmeediat lõputult
Telefon võib muutuda väga lihtsaks põgenemisteeks.
Kui peas on liiga palju mõtteid, võib inimene hakata automaatselt sotsiaalmeediat kerima. Üks video, järgmine postitus, veel üks uudis ja siis veel üks.
Mõnikord otsitakse naljakaid videoid, et mõtteid ebamugavatelt teemadelt eemale juhtida. Teinekord jälgitakse isegi murettekitavaid uudiseid, sest inimene tunneb vajadust pidevalt teada, mis maailmas toimub.
Probleem on selles, et pidev infovoog ei pruugi ärevust tegelikult vähendada. See võib hoopis hoida aju pidevas valmisolekus.
12. Ta ütleb pidevalt ära kutsetest
„Ma ei viitsi.“
„Järgmine kord.“
„Mul on liiga palju tegemist.“
„Ma olen lihtsalt kodus.“
Mõnikord pole inimene tegelikult väsinud – ta lihtsalt kardab sotsiaalset olukorda.
Uute inimestega kohtumine, väike vestlus, rahvarohke koht või teadmatus sellest, mis juhtuma hakkab, võivad ärevale inimesele tunduda palju raskemad kui teistele.
Mida rohkem kutseid tagasi lükatakse, seda väiksemaks võib muutuda inimese sotsiaalne elu. Ja mida vähem ta teistega suhtleb, seda raskem võib järgmine kord olla välja minna.
Nii võib tekkida nõiaring, kus ärevus põhjustab vältimist ja vältimine suurendab omakorda üksildust.
13. Ta valib alati istumiskoha väljapääsu lähedal
Kinos, restoranis, koosolekul või suurel üritusel võib ärev inimene valida koha, kust on võimalikult lihtne lahkuda.
Ta võib eelistada rea äärt, ukse lähedust või kohta, kust pääseb kiiresti välja.
Mõnikord pole isegi selget põhjust. Lihtsalt teadmine, et väljapääs on lähedal, annab turvatunde.
See on üks näide sellest, kuidas ärev inimene võib alateadlikult oma keskkonda kujundada nii, et tal oleks võimalikult palju kontrolli ja võimalus vajadusel olukorrast eemalduda.
Need harjumused ei tee inimest „närviliseks inimeseks“
Kõige olulisem on mitte hakata nende tunnuste põhjal teisi inimesi diagnoosima.
Küünte närimine ei tähenda automaatselt ärevushäiret. Varakult kohale jõudmine ei tähenda, et inimene kardab kõike. Samuti ei tähenda sõnumi mitu korda üle lugemine, et inimesel on kindlasti probleem.
Kuid kui inimene märkab, et mitu sellist käitumist kordub pidevalt, segab tema elu või põhjustab tugevat kannatust, tasub sellele tähelepanu pöörata.
Sageli on esimene samm lihtsalt märgata, mida keha ja mõtted püüavad öelda.
Mõni harjumus võib olla inimese viis pinget maandada. Mõni teine võib anda hetkeks turvatunnet, kuid pikemas perspektiivis ärevust hoopis alal hoida.
Seetõttu võib enese mõistmine alata väga lihtsast küsimusest:
„Mida ma praegu tegelikult tunnen ja mida ma püüan selle harjumusega enda jaoks paremaks teha?“
Sellele küsimusele ausalt vastamine võib olla palju olulisem kui ühegi konkreetse harjumuse lihtsalt jõuga ära kaotamine.
