Elus tuleb ette päevi, mil kõik tundub raske. Hommikul on keeruline voodist tõusta, rõõmu on raske leida ja isegi kõige lihtsamad tegemised nõuavad rohkem jõudu kui tavaliselt. Sellistel hetkedel kipume vaatama ainult seda, mis on valesti. Märkame oma vigu, ebaõnnestumisi ja kõike seda, mida me pole veel saavutanud.
Aga just neil hetkedel peaksid sa peatuma ja vaatama iseennast.
Mitte selle pilguga, mis otsib puudusi.
Vaid selle pilguga, mis näeb inimest, kes on siiani kõigest hoolimata edasi liikunud.
Masendus, kurbus või lootusetus võivad panna sind uskuma, et sa ei ole piisav. Et sa ei ole midagi väärt. Et kõik teised saavad paremini hakkama. Kuid need mõtted ei räägi tõtt. Need on emotsioonid, mis võivad tunduda väga päris, kuid ei määra seda, kes sa tegelikult oled.
Vaata korraks tagasi oma elule.
Kui palju raskusi oled sa juba ületanud? Kui palju hetki on olnud, mil arvasid, et enam edasi minna ei jaksa? Ja ometi oled sa täna siin. See tähendab, et sinus on jõudu rohkem, kui sa ise sageli usud.
Inimene kipub ennast hindama kõige raskematel päevadel. Just siis, kui ta on kõige väsinum, kõige kurvem või kõige rohkem katki. Aga kas see oleks õiglane? Kas sa hindaksid kaunist puud ainult talvel, kui selle oksad on paljad? Või ootaksid kevadet, mil elu hakkab taas tärkama?
Ka inimesel on omad aastaajad.
On kevad, mil kõik tundub võimalik.
On suvi, mil tunned rõõmu.
On sügis, mil õpid lahti laskma.
Ja on talv, mil vajad rohkem puhkust, vaikust ja hoolimist.
Ükski neist aastaaegadest ei kesta igavesti.
Kui oled masenduses, ära usu mõtet, mis ütleb, et see jääbki nii. Tunded muutuvad. Elu muutub. Sina muutud. Mõnikord nii vaikselt, et märkad seda alles palju hiljem.
Ära karista ennast selle eest, et sul on raske.
Sa ei pea olema kogu aeg tugev.
Sa ei pea kogu aeg naeratama.
Sa ei pea iga päev kõike suutma.
Ka puhkus on edasiminek.
Ka pisarad on tervenemise osa.
Ka vaiksed päevad võivad õpetada rohkem kui kõige edukamad ajad.
Vaata peeglisse mitte selleks, et otsida seda, mis sulle enda juures ei meeldi. Vaata selleks, et meenutada endale, et seal seisab inimene, kes on kandnud rohkem, kui paljud kunagi teada saavad.
Ole enda vastu sama lahke, nagu oled nende inimeste vastu, keda armastad.
Kui sõber ütleks sulle, et tal on raske, kas sa nimetaksid teda läbikukkujaks? Tõenäoliselt mitte. Sa julgustaksid teda, toetaksid ja ütleksid, et rasked ajad mööduvad.
Miks siis rääkida iseendaga palju karmimalt?
Sõnad, mida ütled iseendale, kujundavad sinu maailma rohkem kui kellegi teise arvamus.
Kui ütled endale iga päev, et sa ei saa hakkama, hakkab su süda seda uskuma.
Kui ütled endale, et proovid veel ühe päeva, hakkab ka lootus tasapisi tagasi tulema.
Pea meeles, et abi küsimine ei ole nõrkuse märk. Mõnikord on just see kõige julgem samm. Me kõik vajame aeg-ajalt kedagi, kes meid kuulaks, mõistaks või lihtsalt meie kõrval oleks.
Sa ei pea oma võitlust üksinda pidama.
Ja isegi siis, kui tundub, et maailm liigub edasi ning sina seisad paigal, ei tähenda see, et sa oled maha jäänud. Võib-olla kogud sa lihtsalt jõudu järgmiseks etapiks. Ka kõige pikem teekond vajab vahel peatust.
Ära võrdle oma tänast päeva kellegi teise parimate hetkedega. Inimesed näitavad maailmale sageli ainult oma naeratusi, mitte neid öid, mil nad on vaikselt nutnud või tundnud ennast täiesti lootusetuna.
Iga inimene kannab nähtamatut lugu.
Ka sina.
Ja sinu lugu ei ole veel lõppenud.
Üks halb päev ei tähenda halba elu.
Üks raske periood ei tähenda, et rõõm enam kunagi tagasi ei tule.
Anna endale aega.
Anna endale andeks.
Anna endale võimalus.
Sest võib-olla vaatad mõne aasta pärast tagasi just sellele keerulisele ajale ja mõistad, et see ei olnud sinu lõpp. See oli hetk, mil hakkasid tasapisi leidma iseennast.
Vaata ennast.
Mitte läbi valu.
Mitte läbi hirmu.
Vaid läbi teadmise, et sa oled inimene, kes väärib hoolimist, mõistmist ja armastust – ka iseendalt.
Sest kõige tähtsam inimene, kelle eest sa pead kogu elu hoolitsema, oled sina ise.
