Truudusetust käsitletakse tavaliselt suhteprobleemina, mille tagajärjed puudutavad usaldust, emotsioone ja paarisuhte tulevikku. Kuid viimaste aastate uuringud viitavad sellele, et petmisel võib olla mõju ka inimese ajule ning käitumismustritele viisil, mida paljud ei oska ette kujutada.
Psühholoogide ja neuroteadlaste sõnul ei ole truudusetus pelgalt üksik otsus või juhuslik eksimus. See võib mõjutada aju tasustamissüsteemi, emotsioonide töötlemist ning isegi seda, kuidas inimene tulevikus moraalseid valikuid teeb.
Aju harjub riskide ja põnevusega
Teadlased on leidnud, et uued ja keelatud kogemused aktiveerivad ajus dopamiini tootmise. Dopamiin on neurotransmitter, mis on seotud naudingu, motivatsiooni ja tasutundega.
Kui inimene kogeb midagi salajast või riskantset, võib aju reageerida sellele tugeva põnevustundega. Mõne inimese puhul võib see tekitada omamoodi harjumuse otsida üha uusi emotsionaalseid või põnevaid kogemusi.
Ekspertide sõnul ei tähenda see, et iga petja muutub sõltuvaks riskikäitumisest, kuid korduv truudusetus võib tugevdada aju seoseid, mis seostavad keelatud tegevusi positiivsete tunnetega.
Süütunne võib aja jooksul väheneda
Psühholoogilised uuringud on näidanud, et kui inimene teeb midagi, mis läheb vastuollu tema väärtuste või moraalsete põhimõtetega, kogeb ta tavaliselt süütunnet ja sisemist konflikti.
Kui sama käitumine kordub, võib aju hakata seda õigustama või normaliseerima. Selle tulemusena muutub emotsionaalne reaktsioon nõrgemaks ning süütunne ei pruugi olla enam nii tugev kui esimesel korral.
Teadlased nimetavad seda nähtust moraalseks kohanemiseks, mille käigus inimene harjub oma käitumisega ning leiab sellele põhjendusi.
Mõju usaldusele ja emotsioonidele
Truudusetus ei mõjuta ainult suhte teist poolt. Ka petja ise võib kogeda kõrgemat stressitaset, ärevust ning emotsionaalset pinget.
Saladuste hoidmine nõuab vaimset energiat. Aju peab pidevalt jälgima, mida on kellelegi räägitud ning mida tuleb varjata. Pikema aja jooksul võib see suurendada vaimset koormust ning mõjutada heaolu.
Mõned uuringud on seostanud pikaajalist petmist isegi kõrgema stressihormooni tasemega, kuna inimene elab pidevas võimaliku paljastumise pinges.
Miks inimesed õigustavad oma käitumist?
Neuroteadlaste hinnangul püüab aju sageli vähendada vastuolu inimese tegude ja enesepildi vahel. Kui inimene peab ennast heaks ja ausaks, kuid käitub sellele vastupidiselt, tekib sisemine konflikt.
Selle konflikti vähendamiseks hakkab aju otsima põhjendusi. Näiteks võidakse süüdistada partnerit, keerulist eluperioodi või suhteprobleeme. Selline mehhanism aitab inimesel säilitada positiivset pilti iseendast.
Kas aju saab muutuda ka positiivses suunas?
Ekspertide sõnul on aju väga kohanemisvõimeline. Sama neuroplastilisus, mis võimaldab kujundada kahjulikke harjumusi, võimaldab kujundada ka tervislikumaid käitumismustreid.
Aus suhtlemine, vastutuse võtmine, empaatia arendamine ning teadlik töö enda väärtuste ja käitumise kallal võivad aidata taastada usaldust nii suhtes kui ka iseenda vastu.
Mida uuringute tulemused näitavad?
Kuigi truudusetus on eelkõige emotsionaalne ja suhteline teema, viitavad uuringud sellele, et selle mõju ulatub sügavamale. Petmine ei mõjuta ainult suhteid, vaid võib mõjutada ka inimese mõtlemist, emotsioone ja aju toimimist.
Teadlaste sõnul tasub meeles pidada, et iga otsus, mida inimene korduvalt teeb, kujundab mingil määral ka tema aju. Seetõttu ei ole truudusetuse mõju alati nähtav ainult suhtes – see võib mõjutada ka seda, kuidas inimene tulevikus tunneb, mõtleb ja käitub.
Lõppkokkuvõttes näitavad uuringud, et ausus, usaldus ja emotsionaalne lähedus ei ole olulised üksnes suhte püsimiseks, vaid võivad mängida rolli ka inimese vaimse heaolu ja psühholoogilise tasakaalu säilitamisel.
