Suure osa oma elust püüavad inimesed meeldida teistele. Me tahame, et meid aktsepteeritaks. Me tahame kuuluda kuhugi. Me tahame kuulda, et oleme piisavalt head.
Seetõttu kohandame end sageli rohkem, kui peaksime.
Me ütleme „jah“, kuigi tahaksime öelda „ei“.
Me vaikime, kuigi tahaksime rääkida.
Me naeratame, kuigi süda on kurb.
Me püüame olla need inimesed, keda teised meist ootavad.
Ja mõnda aega see isegi töötab.
Me saame heakskiitu.
Me saame tunnustust.
Me saame tähelepanu.
Aga kuskil sügaval sees hakkab midagi tasapisi väsima.
Sest kõige raskem roll maailmas on mängida kedagi, kes sa tegelikult ei ole.
Ühel hetkel jõuab kätte päev, mil inimene vaatab peeglisse ja küsib endalt:
„Aga mida mina tahan?“
Mitte mida ootavad sõbrad.
Mitte mida ootab perekond.
Mitte mida ootab ühiskond.
Vaid mida soovin mina ise.
See küsimus võib olla hirmutav.
Sest aus vastus võib muuta palju.
Võib juhtuda, et sa ei taha enam teha tööd, mis sind õnnetuks teeb.
Võib juhtuda, et sa ei taha enam olla suhtes, kus sa pead pidevalt ennast muutma.
Võib juhtuda, et sa ei taha enam elada teiste ootuste järgi.
Ja just siis algab midagi väga olulist.
Algab teekond iseendani.
See ei ole alati lihtne.
Tegelikult on see sageli üks raskemaid teekondi üldse.
Sest kui hakkad lõpuks iseendaks saama, ei meeldi see kõigile.
Mõned inimesed olid harjunud sinu vana versiooniga.
Versiooniga, kes alati nõustus.
Versiooniga, kes alati andis järele.
Versiooniga, kes pani teiste vajadused enda omadest ettepoole.
Kui sa muutud, võivad mõned inimesed eemalduda.
Ja see teeb haiget.
Aga see ei tähenda, et sa teed midagi valesti.
Vahel tähendab see lihtsalt seda, et sa kasvad.
Kasvamine ei ole alati mugav.
Puu ei küsi kevadel luba, et uusi lehti kasvatada.
Jõgi ei küsi luba, et edasi voolata.
Ka inimene ei peaks kogu elu küsima luba olla tema ise.
Ühel hetkel saad aru, et sa ei saa kõigile meeldida.
Ja veel olulisem – sa ei peagi.
Ükskõik kui hea, lahke või hooliv sa oled, leidub alati keegi, kellele sa ei sobi.
Ja see on täiesti normaalne.
Sest sinu väärtus ei sõltu sellest, kui paljudele inimestele sa meeldid.
Sinu väärtus sõltub sellest, kui aus oled iseenda vastu.
Kõige vabastavam hetk inimese elus saabub sageli siis, kui ta lõpetab pideva võrdlemise.
Kui ta lõpetab teiste heaks elamise.
Kui ta lõpetab vabandamise selle pärast, kes ta on.
See ei tähenda isekust.
See tähendab eneseaustust.
See tähendab mõistmist, et sinu elu on sinu elu.
Sinu unistused on sinu unistused.
Sinu tee on sinu tee.
Ja mitte keegi teine ei saa seda sinu eest käia.
Mida vanemaks inimesed saavad, seda vähem huvitab neid sageli teiste arvamus.
Nad mõistavad, et suur osa muredest, mille pärast nad kunagi öösiti üleval olid, ei olnud tegelikult üldse olulised.
Oluline on hoopis see, kas sa oled õnnelik.
Kas sa tunned rahu.
Kas sa saad olla sina ise.
Sest päeva lõpuks jääd sina iseendaga.
Mitte inimesed, kellele püüdsid meeldida.
Mitte need, kes sind hindasid.
Mitte need, kes sind kritiseerisid.
Vaid sina.
Ja kui sa saad õhtul pead padjale pannes öelda, et olid täna aus iseenda vastu, siis oled saavutanud midagi palju väärtuslikumat kui teiste heakskiit.
Võib-olla on just täna see päev, mil lõpetad muretsemise selle pärast, mida kõik teised arvavad.
Võib-olla on just täna see päev, mil annad endale loa olla täpselt see inimene, kes sa oled.
Sest maailm ei vaja veel üht inimest, kes püüab olla nagu kõik teised.
Maailm vajab sind.
Sellisena nagu sa päriselt oled.
✨ Mõttetera:
“Kõige ilusam vabadus saabub siis, kui lõpetad teistele meeldimise nimel elamise ja hakkad lõpuks elama iseenda tõe järgi.” ❤️
