Iga põlvkond kasvatab lapsi veidi erinevalt. See, mida peeti normaalseks 50 aastat tagasi, võib tänapäeval tunduda vananenud, samas kui paljud kaasaegsed kasvatusvõtted tekitavad vanemates põlvkondades hämmingut või isegi pahameelt.
- ja 1970. aastatel üles kasvanud inimesed kasvasid maailmas, kus reeglid olid sageli selgemad, lapsed veetsid suure osa ajast õues ning vanemate autoriteeti ei seatud kuigi sageli kahtluse alla. Tänapäeva kasvatus põhineb aga rohkem lapse tunnete mõistmisel, avatud suhtlemisel ja individuaalsel lähenemisel.
Siin on kümme kasvatusviisi, mida paljud toonase põlvkonna inimesed sageli ei mõista või millega neil on raske nõustuda.
1. Lastega peetakse läbirääkimisi
Paljude vanemate inimeste jaoks oli lapsepõlves lihtne reegel: vanem ütles ja laps tegi.
Tänapäeval püüavad paljud lapsevanemad lastega arutada, selgitada ja kokkuleppeid sõlmida. See võib vanemale põlvkonnale tunduda liigse järeleandmisena, kuigi kaasaegse kasvatuse eesmärk on õpetada lapsele vastutust ja otsustusoskust.
2. Lapse tundeid võetakse väga tõsiselt
Kunagi kuulis laps sageli lauseid nagu „ära nuta“, „ole tugev“ või „pole midagi juhtunud“.
Tänapäeval julgustatakse lapsi oma tundeid väljendama ja neist rääkima. Psühholoogid peavad emotsionaalset kirjaoskust oluliseks osaks lapse arengust, kuid vanemale põlvkonnale võib see tunduda liigse hellitamisena.
3. Kehaline karistamine on muutunud vastuvõetamatuks
Veel mõnikümmend aastat tagasi peeti füüsilist karistamist paljudes kodudes tavaliseks kasvatusmeetodiks.
Tänapäeval peetakse seda enamasti kahjulikuks ning rõhutatakse positiivset distsipliini ja selgitamist. See on üks suurimaid muutusi, mida vanemad põlvkonnad sageli märkavad.
4. Lapsed saavad rohkem sõnaõigust
Paljudes peredes küsitakse lastelt arvamust isegi olulistes küsimustes.
Varasematel aegadel oli perekondlik hierarhia palju selgem ning lapsed pidid enamasti täitma täiskasvanute otsuseid. Tänapäeva vanemad soovivad aga õpetada lapsi oma arvamust väljendama ja vastutust kandma.
5. Nutiseadmed on saanud lapsepõlve osaks
Vanemad põlvkonnad veetsid lapsepõlve peamiselt õues mängides.
Tänapäeva lapsed kasvavad üles maailmas, kus telefonid, tahvelarvutid ja internet on igapäevased. Kuigi tehnoloogia pakub palju võimalusi õppimiseks ja suhtlemiseks, tekitab see vanemates põlvkondades sageli muret.
6. Lapsed on rohkem kaitstud
Paljud 1960. ja 1970. aastatel üles kasvanud inimesed mäletavad, kuidas nad liikusid iseseisvalt kooli, sõprade juurde või mänguväljakule.
Tänapäeval jälgivad vanemad lapsi rohkem ning pööravad suuremat tähelepanu turvalisusele. Mõne arvates on see vajalik, teised leiavad, et lapsed jäävad seetõttu vähem iseseisvaks.
7. Kooliedukus ei ole enam ainus mõõdupuu
Varasematel aegadel peeti häid hindeid sageli kõige olulisemaks saavutuseks.
Tänapäeval räägitakse üha rohkem lapse vaimsest tervisest, loovusest, enesekindlusest ja sotsiaalsetest oskustest. Edu ei mõõdeta enam ainult tunnistuse järgi.
8. Vanemad püüavad olla rohkem sõbrad kui autoriteedid
Paljud vanemad soovivad luua lastega usaldusliku ja avatud suhte.
Vanemale põlvkonnale võib see tunduda kummaline, sest nende lapsepõlves oli vanema roll selgelt autoriteetne. Tänapäeval püütakse aga leida tasakaalu sõbralikkuse ja piiride seadmise vahel.
9. Vaimsest tervisest räägitakse avalikult
Kui varasematel aastakümnetel räägiti stressist, ärevusest või depressioonist harva, siis tänapäeval peetakse vaimset tervist sama oluliseks kui füüsilist tervist.
Paljud noored vanemad õpetavad juba väikestele lastele, kuidas oma emotsioone ära tunda ja nendega toime tulla.
10. Lapse individuaalsust toetatakse rohkem
Kunagi eeldati sageli, et laps kohandub olemasolevate normidega.
Tänapäeval julgustatakse lapsi avastama oma huvisid, tugevusi ja isikupära. Vanemad püüavad toetada lapse unikaalsust isegi siis, kui see erineb tavapärastest ootustest.
Kas üks põlvkond kasvatab paremini kui teine?
Tõde on ilmselt kusagil keskel. Vanemad põlvkonnad andsid lastele sageli rohkem iseseisvust, vastutust ja vastupidavust. Tänapäeva vanemad pööravad rohkem tähelepanu lapse emotsionaalsele heaolule ja vaimsele tervisele.
Mõlemal lähenemisel on oma tugevused ja nõrkused. Kõige olulisem on mõista, et iga põlvkond kasvatab lapsi vastavalt oma aja teadmistele, väärtustele ja ühiskondlikele oludele.
Lõppkokkuvõttes soovivad enamik vanemaid, olenemata ajastust, ühte ja sama – et nende lapsed kasvaksid õnnelikeks, hoolivateks ja toimekateks inimesteks.
