Eestis on puhkenud terav arutelu selle üle, kas alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude eest määratavad karistused on piisavalt ranged. Valitsuse ja opositsiooni seisukohad lähevad selles küsimuses selgelt lahku – samal ajal kui justiits- ja digiminister Liisa Pakosta peab praegust süsteemi toimivaks, nõuavad mitmed opositsioonipoliitikud oluliselt karmimaid meetmeid.
Kehtiva seaduse järgi võib alaealise vastu suunatud seksuaalkuriteo eest määrata kuni 15-aastase vangistuse. Praktikas lõpevad paljud juhtumid aga tingimisi karistuse või ennetähtaegse vabastamisega, millele lisandub kriminaalhooldus ja keeld töötada lastega.
Pakosta hinnangul täidab selline süsteem oma eesmärki. Tema sõnul on oluline, et karistus ei oleks pelgalt karistav, vaid ennetav – eesmärk on vältida uute kuritegude toimepanemist. Ta viitab statistikale, mille kohaselt on pedofiilide korduvkuritegevus võrreldes teiste kuriteoliikidega märgatavalt madalam, mis viitab karistuste tõhususele.
Samas tunnistab minister, et avalikkuse õiglustunne ei pruugi sellise lähenemisega alati rahul olla. Lahendusena näeb ta eelkõige ennetustööd, rõhutades laste varajase seksuaalhariduse olulisust. Tema sõnul aitab teadlikkus lastel paremini mõista, milline käitumine on lubamatu, ning see peaks olema osa nii kodusest kasvatusest kui ka haridusasutuste tööst.
Opositsioon ei jaga aga seda vaadet. Keskerakonna aseesimees Jaak Madison peab ministri seisukohti ekslikeks ja rõhutab, et vastutus ei saa olla laste õlul. Tema hinnangul ei ole pedofiilid ümberõpetatavad ning selliste kurjategijate puhul tuleb keskenduda ühiskonna kaitsmisele ja nende võimalikult pikale isoleerimisele.
Sarnast kriitikat väljendab ka Isamaa esimees Urmas Reinsalu, kelle sõnul on praegune karistuspoliitika liiga leebe. Tema hinnangul tuleks kaaluda kohustuslike miinimumkaristuste kehtestamist, et tagada reaalse vangistuse määramine raskemate kuritegude puhul.
Statistika näitab, et alaealiste vastu suunatud kuriteod toimuvad sageli ohvritele lähedaste inimeste poolt. Ligikaudu pooled juhtumid on seotud pereliikmete või lähisugulastega, suur osa ülejäänutest pannakse toime tuttavate poolt ning vaid väike osa juhtudest on seotud võõrastega.
Debatt pedofiilide karistamise üle puudutab seega mitte ainult seadusi, vaid ka laiemat küsimust – kuidas tasakaalustada õiglustunnet, ennetustööd ja ühiskonna turvalisust viisil, mis kaitseks kõige haavatavamaid.
Loe teisi uudiseid SIIT
