Õelus ei teki tühjalt kohalt. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et mõned inimesed lihtsalt naudivad teistele haiget tegemist, on reaalsus enamasti palju sügavam ja keerulisem. Õel käitumine on sageli peegeldus sisemistest haavadest, hirmudest ja lahendamata emotsioonidest, mida inimene ei oska või ei julge teistmoodi väljendada.
Üks peamisi põhjuseid, miks inimesed muutuvad õelaks, on valu. Inimene, kes on ise kogenud hülgamist, alandamist või pidevat kriitikat, võib hakata seda sama mustrit edasi kandma. See ei tähenda, et see oleks õigustatud, kuid see aitab mõista, kust see tuleb. Sageli on õelus justkui kaitsemehhanism – kui ma ründan esimesena, ei saa keegi mulle haiget teha.
Teine oluline põhjus on ebakindlus. Inimesed, kes ei tunne end piisavana, võivad püüda ennast paremini tunda teisi maha tehes. See on viis tõsta oma enesehinnangut, kuid ainult hetkeks. Tegelikult süvendab see sisemist tühjust veelgi. Õel inimene ei ole tavaliselt sisemiselt rahul – vastupidi, ta võitleb iseendaga rohkem, kui ta seda välja näitab.
Õelus võib tuleneda ka kontrollivajadusest. Kui inimene tunneb, et tema elu on kaootiline või et tal puudub kontroll, võib ta hakata kontrollima teisi läbi kriitika, manipuleerimise või halvustamise. See annab talle illusiooni, et ta on olukorra peremees.
Samuti mängib suurt rolli kasvukeskkond. Kui inimene on üles kasvanud keskkonnas, kus kriitika, alandamine või emotsionaalne külmus olid normaalsed, võib ta pidada sellist käitumist tavapäraseks. Ta ei pruugi isegi mõista, et tema sõnad või teod teevad haiget, sest tema jaoks on see olnud „normaalne suhtlemisviis“.
On ka olukordi, kus õelus tuleb kadedusest. Kui keegi näeb teises midagi, mida tal endal ei ole – olgu selleks edu, välimus, enesekindlus või armastus –, võib see tekitada sisemist rahulolematust. Selle asemel, et seda tunnet teadvustada, suunatakse see välja kriitika või halvustamisena.
Oluline on mõista, et õelus ei räägi tegelikult sinust – see räägib sellest inimesest, kes seda väljendab. See ei tähenda, et peaksid seda aktsepteerima või taluma, kuid see aitab mitte võtta seda liiga isiklikult. Kui sa mõistad, et kellegi käitumine on tema enda sisemise seisundi peegeldus, muutub lihtsamaks hoida enda rahu.
Samas ei tähenda see, et õelust peaks õigustama. Piiride seadmine on äärmiselt oluline. Sa ei pea taluma halvustamist, manipulatsiooni ega emotsionaalset vägivalda. Mõistmine ja enese kaitsmine võivad eksisteerida korraga.
Sageli on kõige tugevam vastus õelusele mitte vasturünnak, vaid teadlik rahu. See ei ole nõrkus, vaid küpsus. See näitab, et sa ei lase teise inimese valul oma maailma rikkuda.
Lõpuks tasub meeles pidada, et iga inimene kannab midagi, mida teised ei näe. Mõni kannab seda vaikuses, mõni aga valjult ja valusalt teistele edasi andes. Õelus on harva juhuslik – see on märk millestki, mis vajab tervenemist.
Ja võib-olla ongi kõige olulisem küsimus mitte „miks ta on õel“, vaid „kuidas mina saan jääda iseendaks ka siis, kui keegi teine seda ei ole“.
