Me elame ajastul, kus kiirus ja iseseisvus on kõrgelt hinnatud. Sageli kuuleb isegi soovitusi, et last ei tasu liiga palju süles hoida, et ta ei “harjuks ära”. Kuid üha enam uuringuid ja kogemusi näitavad vastupidist – füüsiline lähedus ei riku last, vaid loob tugeva aluse tema arengule.
Ja mis on üllatav – see ei aita ainult last. See aitab ka täiskasvanut.
Peamine põhjus, miks me kõik peaksime rohkem lapsi süles hoidma, peitub ühes sõnas: turvatunne.
Kui laps on süles, tunneb ta end kaitstuna. Tema keha rahuneb, südamelöögid aeglustuvad ja stressitase langeb. See ei ole lihtsalt emotsionaalne tunne – see on bioloogiline reaktsioon. Lähedus vabastab kehas hormoone, mis loovad rahu ja usalduse.
See tähendab, et süles hoidmine ei ole “hellitamine”, vaid lapse närvisüsteemi reguleerimine.
Laps, kes saab piisavalt füüsilist lähedust:
- rahuneb kiiremini
- nutab vähem
- magab paremini
- õpib paremini oma emotsioone juhtima
Ja kõige olulisem – ta kasvab üles tundega, et maailm on turvaline koht.
Kuid siin tulebki see üllatav osa.
Kui sa hoiad last süles, ei muutu ainult tema. muutud ka sina.
Kehas vabanevad samad rahustavad hormoonid, mis vähendavad stressi ja ärevust. Sa muutud rahulikumaks, pehmemaks ja rohkem kohalolevaks. Paljud inimesed ei teadvusta, kui palju nad ise vajavad seda kontakti.
See on kahepoolne protsess – laps saab turvatunde ja täiskasvanu saab rahu.
Veelgi sügavam mõju on emotsionaalsel tasandil.
Laps, keda hoitakse, õpib, et:
- tema tunded on olulised
- ta ei ole üksi
- ta võib loota teistele
See loob aluse tulevastele suhetele. Täiskasvanuna oskab ta paremini usaldada, armastada ja olla lähedane.
Vastupidiselt ei tee liigne distants last tugevamaks. See võib hoopis õpetada, et tundeid tuleb alla suruda ja abi ei ole mõtet otsida.
Sageli kardetakse, et kui last liiga palju süles hoida, muutub ta sõltuvaks. Tegelikult juhtub vastupidine. Turvatunne loob iseseisvuse. Kui laps teab, et tal on alati koht, kuhu tagasi tulla, julgeb ta rohkem maailma avastada.
See on nagu nähtamatu ankur – mida tugevam see on, seda kaugemale saab laps minna.
Mida sellest õppida
Me ei pea muutma kõike oma kasvatuses. Kuid me saame muuta ühte lihtsat asja – rohkem lähedust.
- võta laps sülle, kui ta nutab
- hoia teda, kui ta on väsinud
- kallista teda ilma põhjuseta
Need hetked võivad tunduda väikesed, kuid nende mõju kestab aastaid.
Ja võib-olla kõige olulisem mõte:
laps ei vaja täiuslikku vanemat – ta vajab kohalolevat ja puudutavat inimest.
Sest lõpuks ei mäleta keegi, kui palju reegleid sa järgisid.
Aga nad mäletavad, kas nad tundsid end hoituna.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
