On inimesi, kelle elu ei ole lagunenud tasapisi, vaid kokku kukkunud korraga. Kaotus, haigus, lahutus, rahaline pankrot või vaimne murdumine on sundinud nad alustama sealt, kus pole enam midagi peale iseenda. Need inimesed ei ole tingimata tugevamad sünnipäraselt, kuid nad on õppinud ellu jääma ja edasi liikuma viisil, mis muudab neid sügavalt. Aja jooksul kujunevad neil välja teatud harjumused ja hoiakud, mis eristavad neid neist, kes pole pidanud kunagi päriselt nullist alustama.
Esimene asi, mida nad teevad, on vastutuse võtmine ilma ennast süüdistamata. Nad ei raiska energiat küsimusele „miks see minuga juhtus“, vaid liiguvad edasi küsimusega „mida ma nüüd teen“. Nad aktsepteerivad, et elu läks nii nagu läks, ilma end lõputult karistamata. See vaimne pööre annab neile jõu hakata reaalselt tegutsema.
Teiseks õpivad nad hindama väikseid edusamme. Kui oled olnud täiesti põhjas, ei tundu väikesed sammud tühised. Vastupidi, iga väike paranemine on võit. Need inimesed oskavad märgata hetki, kus asjad on natukenegi paremad kui eile, ja see hoiab neid liikumises ka siis, kui teekond tundub pikk.
Kolmandaks muutuvad nad väga teadlikuks oma piiridest. Pärast murdumist ei raisata enam energiat inimestele, olukordadele ja kohustustele, mis võtavad rohkem kui annavad. Nad õpivad ütlema ei ilma süütundeta ja valima rahu draama asemel. See ei tule küünilisusest, vaid enesekaitsest.
Neljandaks arendavad nad tugeva sisemise vastupidavuse. Väljastpoolt võivad nad tunduda rahulikud, isegi vaiksed, kuid sees on teadmine, et nad on juba halvimast läbi tulnud. See annab neile kindluse, et ka tulevased raskused on ületatavad. Nad ei murdu enam iga tagasilöögi all, sest neil on võrdluspunkt olemas.
Viiendaks õpivad nad küsima abi ilma häbita. Kui oled olnud täiesti üksi oma valuga, mõistad lõpuks, et abi vastuvõtmine ei ole nõrkus. Need inimesed oskavad valida, kellele nad avanevad, ja ei tunne enam vajadust teeselda, et saavad alati kõigega ise hakkama.
Kuuendaks muutub nende suhe ajaga. Nad ei ela enam ainult tulevikus ega klammerdu minevikku. Nad õpivad olema kohal, sest just olevik on see, kus päriselt saab midagi muuta. Kannatlikkus ei ole neile enam passiivne ootamine, vaid teadlik usaldus protsessi vastu.
Seitsmendaks leiavad nad oma elule uue tähenduse. Sageli ei ole see seotud staatuse, raha või välise eduga, vaid sisemise rahu ja aususega iseenda vastu. Nad teavad, mis on päriselt oluline, sest nad on kogenud, kui kiiresti võib kõik muu kaduda. See muudab nende väärtused selgemaks ja elu sihipärasemaks.
Inimesed, kes on pidanud oma elu põhjast üles ehitama, ei ole katki. Nad on ümber kujunenud. Nende tugevus ei seisne selles, et nad ei kukuks enam kunagi, vaid selles, et nad teavad täpselt, kuidas uuesti püsti tõusta. Ja see teadmine jääb nendega kogu eluks.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
