On inimesi, kes teevad vea, õpivad sellest ja liiguvad edasi. Ja on neid, kes kordavad samu olukordi uuesti ja uuesti, justkui midagi poleks juhtunud. Kui mees ei suuda oma vigadest õppida, ei ole see enam juhuslik eksimus, vaid harjumuste kogum, mis hoiab teda samas kohas kinni. Alljärgnevad käitumismustrid on sageli omased meestele, kes ei tee eneserefleksiooni ega võta vastutust oma tegude eest.
1. Ta süüdistab alati teisi.
Iga ebaõnnestumise taga on kellegi teise viga – partner, ülemus, süsteem või halb ajastus. Enda rolli ta olukordades ei näe ega tunnista.
2. Ta õigustab oma käitumist pidevalt.
Isegi siis, kui on selge, et ta eksis, leiab ta põhjenduse, miks see „polnud tegelikult nii hull“ või miks tal „polnud muud valikut“.
3. Ta ei vabanda siiralt.
Kui vabandus tuleb, on see sageli tingimuslik või irooniline. Tõeline kahetsus ja vastutuse võtmine jäävad puudu.
4. Ta kordab samu mustreid suhetes.
5. Ta väldib ebamugavaid vestlusi.
Rääkimata asjad kuhjuvad, kuni olukord plahvatab. Ta eelistab vaikimist või eemaldumist ausale dialoogile.
6. Ta reageerib kriitikale kaitsega.
Isegi konstruktiivne tagasiside tundub talle rünnakuna. Selle asemel, et kuulata, hakkab ta end õigustama või ründab vastu.
7. Ta usub, et probleemid lahenevad iseenesest.
Ta lükkab vastutust edasi, lootes, et aeg silub kõik nurgad. Tegelikult muutuvad probleemid aja jooksul vaid sügavamaks.
8. Ta ei võta oma tegude tagajärgi tõsiselt.
Kui miski läheb valesti, ei näe ta seost oma käitumise ja tulemuse vahel. Tagajärjed tunduvad talle ebaõiglased, mitte loogilised.
9. Ta väldib enesesse vaatamist.
Eneserefleksioon tekitab temas ebamugavust, mistõttu ta hoiab end pidevas hõivatuses või otsib tähelepanu mujalt.
10. Ta ootab, et teised kohaneksid temaga.
Tema jaoks on lihtsam, kui maailm muutub, mitte tema ise. Paindlikkus ja eneseareng jäävad tahaplaanile.
11. Ta peab muutumist nõrkuseks.
Ta usub, et oma vigade tunnistamine või abi otsimine teeb ta väiksemaks. Tegelikkuses hoiab see mõtteviis teda paigal.
Kui need harjumused tunduvad tuttavad, ei tähenda see, et inimene oleks lootusetu, vaid et ta pole valmis endale otsa vaatama. Muutus algab hetkest, kui inimene julgeb tunnistada, et probleem ei ole alati teistes – ja see on samm, mida kõik ei ole valmis astuma.
