Paljude naiste jaoks on auto sümbol vabadusest ja iseseisvusest, kuid vananedes võib sellest saada hoopis ärevuse allikas. Kui varem oli sõitmine loomulik, siis aja möödudes tekivad uued hirmud, mis võivad muuta isegi lühikese teekonna katsumuseks. Need hirmud pole pelgalt irratsionaalsed — neid kujundavad elukogemused, füüsilised muutused ja psühholoogilised tegurid. Siin on üksteist peamist põhjust, miks nii paljud naised vananedes kardavad autoroolis olla või tunnevad ärevust autos sõites.
1. Vähenenud reaktsioonikiirus ja keskendumisvõime.
Aastatega muutub reaktsioon aeglasemaks, eriti ootamatutes olukordades. Hirm, et ei jõua õigel ajal reageerida, võib tekitada tugevat ebakindlust, isegi kui tegelik sõiduoskus on endiselt hea.
2. Silmanägemise ja kuulmise muutused.
Liiklusmärgid, peeglid ja helid tunduvad hägused või kaugemad kui varem. Väikestest muutustest tekib suur ebamugavus, eriti öösel sõites või vihmasel teel.
3. Halbade kogemuste kuhjumine.
Paljud naised on olnud tunnistajaks avariidele või ise kogenud liiklusohtlikke olukordi. Need mälestused jäävad alateadvusse ja hakkavad mõjutama ka rahulikul sõidul, tekitades irratsionaalset hirmu.
4. Kontrolli kaotamise tunne.
Vanemas eas muutub kontroll elus üldiselt olulisemaks. Autos, eriti kui ollakse kaasreisija, tundub, et elu on sõna otseses mõttes kellegi teise käes — ja see võib olla hirmutav.
5. Liikluse kiirenemine ja uued reeglid.
Tänapäeva liiklus on varasemast tihedam, kiirem ja tehnoloogilisem. Kui oled harjunud rahulikuma liiklusega, võib tänane tempo tunduda kaootiline ja üle jõu käiv.
6. Füüsiline ebamugavus ja pinges keha.
Pikem istumine, kaela ja õlgade jäikus või seljavalud teevad sõitmise füüsiliselt raskemaks. Kui keha on pinges, reageerib ka meel pingega – tekib ärevus ja vajadus vältida sõitu.
7. Liigne enesekriitika ja hirm teiste hinnangu ees.
Vanemad naised tunnevad tihti, et nooremad juhid või pereliikmed vaatavad neid kui aeglaseid või ebapädevaid juhte. See tekitab sisemist survet ja häbitunnet, mis võimendab hirmu veelgi.
8. Mure ootamatute olukordade pärast.
Mis saab, kui auto jääb keset teed seisma? Kui tuleb äkiline halb ilm? Kui ei leia õiget kohta? Sellised mõtted käivitavad ärevust enne, kui sõit üldse algab.
9. Trauma või stress pärast kaotust.
Pärast lähedase surma, haigust või õnnetust võib tekkida sügav sisemine haavatavus, mis kandub ka igapäevaellu. Auto muutub sümboliks riskile, mida enam ei soovita võtta.
10. Üksi sõitmise hirm.
Kui kõrvalistuja on alati olnud partner või lähedane, võib üksinda roolis olemine tunduda emotsionaalselt ja vaimselt tühjendav. Vaikus, vastutus ja teekond üksi võivad olla hirmu allikad.
11. Kaasreisijana hirm kaotada turvatunne.
Kui oled harjunud ise kontrollima, võib kellegi teise juhitud sõit tunduda ohtlik. Või vastupidi – kui pole enam usaldust, et teine juht on tähelepanelik, tekib ärevus ja vajadus sekkuda.
Need hirmud pole nõrkuse märk, vaid märk tundlikust tajust ja elukogemusest. Oluline on mõista, et neid saab leevendada. Psühholoogid soovitavad harjutada järk-järgult – alustada lühikeste sõitudega, kasutada rahustavat hingamist ja vältida enesehinnangu halvenemist. Mõnikord aitab ka lihtsalt rääkimine – kas lähedase või terapeudiga.
Auto ei pea olema hirmu sümbol. See võib taas saada vabaduse, iseseisvuse ja enesekindluse sümboliks, kui õppida usaldama nii ennast kui elu.
