Armastuse otsimine võib tunduda lõputu teekonnana – kohtumised, pettumused, ootused ja lootused korduvad ikka ja jälle. Paljud inimesed küsivad endalt: miks ma ei leia seda tõelist armastust, mida nii väga ihkan? Vastus ei peitu alati välises, vaid pigem kahes lihtsas, kuid sügavas asjas, mida sageli tähelepanuta jäetakse.
1. Suhe iseendaga
Kõige tähtsam armastus on see, mida tunned iseenda vastu. Kui inimene ei oska ennast väärtustada, endale piire seada ja oma väärtust uskuda, siis kipub ta tõmbama ligi suhteid, mis peegeldavad seda sisemist tühjust. Tihti loodetakse, et partner täidab kõik lüngad, kuid tegelikult peab see algama enese austamisest ja hoolimisest. Armastus kasvab siis, kui inimene on valmis ütlema: „Ma olen väärt head suhet ja ma ei lepi vähemaga.”
Iseenda armastamine ei tähenda egoismi, vaid oskust seista enda eest, pakkuda endale hellust ja tunnustada oma tugevusi. See loob pinnase, kus tõeline ja tervislik suhe saab õitseda.
2. Avatus ja julgus vastu võtta
Teine suur komistuskivi on suutmatus armastust vastu võtta. Inimesed võivad olla valmis andma tohutult – hoolt, tähelepanu, ohverdusi –, kuid neil võib olla raske lasta kellelgi end tõeliselt armastada. Hirm haiget saada või kontrolli kaotada paneb südame sulguma just siis, kui see peaks avanema.
Armastuse leidmiseks peab olema avatud – riskima haavatavusega, lubama teisel inimesel näha oma ebatäiuslikkust ja uskuma, et ta võib sind armastada just sellisena, nagu sa oled. See on julgus öelda: „Ma usaldan ja luban end armastada.”
💡 Kui need kaks asja – armastus iseenda vastu ja valmisolek armastust vastu võtta – on paigas, hakkab armastus liikuma palju loomulikumalt. Selle asemel, et otsida kedagi, kes sind tervikuks teeks, saad jagada armastust juba terviklikust kohast – ja just selline energia tõmbab ligi sügavaid ja kestvaid suhteid.
Toimetas Janar Keel
