Olla tark ja ilus on tore, olla õnnelikult armunud veel toredam. Kuid kui siis tuleb õde, kes on veel ilusam ning armsam lahkub tema käevangus, jääb hing aastateks kripeldama…
Külmal oktoobrihommikul sammus Ada rünkpilvede all oma töökoha, kooli poole, pikk must-valge sall kahekorra ümber kaela ja jalas soojad saapad.
Treenitud kiire liigutusega avas ta üheksanda klassi ukse ning jahedalt ükskõiksena oma ranges tumesinises pükskostüümis istus klassi ette laua taha, asetades enda ette klassi päeviku ja parandatud matemaatika kontrolltööde vihikupaki. Klass hoidis hinge kinni.
Ada vaatas akna poole, kust vaatas vastu vihmane hommikupoolik. Midagi rõõmustavat ta selles ei märganud ega ka selles, mida ta pidi nüüd teatama nagu ikka oma vastuvaidlemist välistava tooniga, aastast aastasse korduvat fraasi: „Need tööd siin vihikute vahel on nigelad nagu ikka, mõned üksikud välja arvatud.“
Ükskõiksus täppisteaduste vastu ei üllatanud Adat enam ammugi, isegi see mitte, et igasugune õppeusinus oli ta paljudele õpilastele võõras. Ta oli sellega aastatega leppinud ja harjunud, ehkki oma esimestel tööaastatel elas ta seda läbi vägagi valuliselt.
Ta ei suuda kunagi unustada üht matemaatika tundi, kui ta oli verinoor õpetaja ja veel kohanemata kõigega, mis teda aastatega hiljem ees ootas. Ta jooksis keset tundi meeleheites pakku õpetajate tuppa, et välja nutta oma läbipõrumist ja õpilaste täiesti ükskõiksust matemaatika vastu.
Eesti keele õpetaja Frida tuli tema juurde, asetas käe ta õlale ja küsis, mis juhtus. „Kas keegi solvas sind?“
Kui Frida sai teada, milles asi, hakkas ta laginal naerma.
Üllatav populaarsus
Ühel hommikul kui Ada järjekordselt klassi ees seisis ja katsus oma õpilasi turgutada matemaatiliste terminitega, tundis ta järsku kohutavat tülpimust. Matemaatika ei kütnud sel hommikutunnil mitte kellegi meeli ja ta pidi ka endale tunnistama, et ka mitte tema, õpetaja meeli. Isegi endale aru andmata istus ta laua taha toolile, võttis oma kotist välja Antoine de Saint-Exupery „Väikese printsi“ ja hakkas seda lugema klassi ees kõva häälega.
Pea kõigi silmad klassis lõid särama ja kui ta oli lugemise lõpetanud ja raamatu plaksuga sulgenud, tekkis haudvaikus. Siis tõusis klassi matemaatika priimus Valli püsti ja hakkas vaikselt plaksutama, misjärel tõusid püsti kõik ja tegid sedasama.
Õhtul kodus küsis Ada endalt jahmunult, et kas ta siis nüüd peabki lastele oma lemmikraamatuid ette lugema hakkama. Ja kummalisel kombel ta tegigi seda tavapäraselt tunni lõpuminutitel, kui matemaatika ülesanded olid läbi võetud ja kogu klass ootas põnevusega, millise raamatu Ada nüüd avab.
Ada mõistis, et ega selle kavala nipiga õpitulemused küll eriti paranenud. Aga ta oli saavutanud üleöö südantsoojendava populaarsuse. Korraga oli ta väikelinna koolis õpetaja number üks. Seda oli tunda igast hetkest, kui ta klassi astus, oma tavalised atribuudid klassipäevik ja vihikutepakk käes või kaenlas.
Kui valemid ei toimi…
Kolleegid olid hämmingus, istudes koos õpetajate toas suure laua ümber ja arutades matemaatika õpetaja Ada edulendu.
Kehalise kasvatuse õpetaja Erik avaldas arvamust, et tegemist on täiesti müstilise olevusega, eesti keele õpetaja Frida lisas, et ärgem ka üle mõtelgem, aga midagi on temaga küll teisiti. Nooruke kaunitar käsitöö õpetaja Klara väitis, et Ada on see inimene, kes meie väikeses kollektiivis oskab eristada olulise ebaolulisest, ega ole kolleegide riidude puhul kunagi valinud pooli.
„Aga ta on minu arvates raudne leedi, kindel nagu kellavärk, nagu korrektne korrutustabel,“ ütles omapoolse arvamuse kenake kolmekümnendates muusikaõpetaja Agata.
Õppealajuhataja Raida, kes istus kolleegide poole seljaga ja näis nagu töötaks ta arvutiga, lausus ootamatult ja tähendusrikkalt naeratades: „Olete te tähele pannud kallid kolleegid, et elus ei ole kaks korda kaks alati sugugi neli.“
Raida polnud märganud õpetajate tuppa astunud Adat, kes vaatas ehmunult ja küsivalt kõikidele kolleegidele otsa, pani õpetajate päeviku oma kohale ja lahkus teatades, et ootab neid kõiki õhtusele tantsukursusele.
Kolimine valsisammul
Koju jõudnud võttis Ada mantli seljast ja tervitas oma maja ülakorruse üürnikku Kalmerit, kes askeldas veekeetjaga köögi hämaruses. Ise ta aga laotas suurele köögilauale oma poekoti sisu, vaatas ostud hindavalt üle ja turtsatas: „Suhkru unustasin ikka ostmata.“
„Mul on, võin laenata,“ sõnas Kalmer naeratades ja lisas: „Ma võin sind ka laua katmisel abistada või midagi valmistada.“
Kalmerit oli Ada eelmisel õhtul informeerinud tema pool korraldatavast tantsukursusest kolleegidega ja palunud ka Kalmeril osaleda, sest üks naiskolleeg ei leidnud endale tantsupartnerit.
Kalmer arvas et tantsukursus pole vahelduseks üldsegi paha mõte, miks mitte tähistada oma väikelinna kolimist just nimelt valsisammul. „Ma lähen ümber riietuma,“ teatas Kalmer teetassiga trepist üles astudes. „Frakki pole vaja selga panna,“ hüüdis Ada talle järele.
Lummuse purunemine
Hoogne ja lõbus kursus tantsuõpetaja Eriku juhtimisel lõppes hilisõhtul. Tehti korda rahasotid, ampsati veel hõrgutisi ja läinud nad olidki. Viimased kallistused trepil ja hõiked õues.
Ada jäi üksi, sest Kalmer oli läinud kenakest käsitööõpetajat saatma. Ada ohkas ja vajus oma magamistoas suurde kamina ees olevasse tugitooli, tõmmates harjumuspäraselt jalad istmiku alla ning hakkas silmitsema põlevaid halge enda ees. Ei tea miks küll õppealajuhataja Raida sõnad õpetajate toas talle, kui matemaatikaõpetajale hinge läksid, et elus pole kaks korda kaks alati neli. Mida Raida sellega silmas pidas?
Ja millegipärast manas kaminatuli ta ette korraga kunagise palju noorema viiuldaja Mark Korjagini näo, ta elegantse riietusmaneeri ning rõõmust või vihast säravad tumedad silmad. Talle meenusid suvised pargialleed, kõik väikelinna pisikesed kohvikud, lustlikud piknikud mere ääres ja õhtused hubased istumised kamina ees, kui nad õhinal loetud raamatutest või filmidest vestlesid.
Kuidas võis see ideaalne suhe Korjaginiga küll puruneda? Aga teha polnud midagi – otsustava punkti pani sellele kaunile lummusele ta õde Eda, kes oli tollal lahutanud oma esimesest mehest ning vaba naise hulludes kujutlustes uue elu järele ilmus Adale külla ning pelgalt ühe käeviipega tõmbas Korjagini oma elu orbiiti. Aga mitte kauaks, peagi rippus ta ilus sulgkerge ja temperamentne õde uue mehe käevangus.
Vähem ilusam jäi tahaplaanile
Ada, pikka kasvu, kõhn ja sirgeselgne ja mitte nii ilus kui ta õde jäi paratamatult tahaplaanile ja oli sunnitud leppima olukorraga.
Segaste tunnetega ei saa elada ega olla. Nii nagu vihmast nõrguv hall taevas ootab selginemist, ootas Adagi oma toa üksinduses, sall õlgadel, sokkides jalad kaminasimsil, et saaks lõppeks rahu leida.
„Võin endale kinnitada käsi kaminaleegil,“ pomises Ada oma kätt tule poole suunates, „et Korjaginiga pole mul küll enam midagi peale hakata, nii kindel on see, kui kaks korda kaks on neli.“
Seepeale ta tõusis ja kobis otsustavalt voodisse ja puges teki alla.
Unes nägi Ada köögilaual hõrku suitsusinki, kes hakkas korraga rääkima. Ada pani noa käest ja jäi üllatunult kuulama. Sink arvustas väga veenvalt ja sõnaosavalt korrutustabelit ja tema väited olid nii kindlad ja paraku ka hästi tõestatud, et Ada pidigi alla andma ja singiga nõustuma, et kaks korda kaks pole tõesti alati neli.
Nii lõppes unenägu ja kätte jõudis varahommik. Ada ärkas, läks kööki, jõi kraanivett ja mõtles unes nähtule. Magamistoa poole tagasi kõndides tunnistas ta endale, et magamine on enesekontrolli täielik kaotamine. Kaks korda kaks on neli, ütles ta veendunult ja hakkas tööle minekuks toas ringi sebima.
allikas: saladused.ee
