Ebakindlus ei näe suhetes alati välja nagu nõrkus. Sageli peitub see hoopis kontrollis, eemaldumises, ülemäärases tugevuses või emotsionaalses vaoshoituses. Paljud inimesed ei oska – või ei julge – oma haavatavust sõnadesse panna, eriti kui nad kardavad kaotada austust või armastust. Selle asemel väljendub sisemine ebakindlus vaiksete, kuid korduvate mustritena.
1. Ta reageerib kriitikale ebaproportsionaalselt tugevalt
Isegi neutraalne märkus võib vallandada kaitse, ärrituse või täieliku sulgumise. See viitab sageli sisemisele hirmule, et ta ei ole piisav. Reaktsioon ei ole suunatud konkreetsele kommentaarile, vaid vanale uskumusele enda kohta.
2. Ta väldib sügavaid vestlusi enda tunnete teemal
Kui jutt liigub tema sisemaailma, muudab ta teemat, teeb nalja või tõmbub eemale. See ei tähenda, et tal poleks tundeid – vastupidi. Ta kardab, et kui ta need välja ütleb, muutub ta haavatavaks või „liiga palju“.
3. Ta vajab pidevalt kinnitust, kuid ei küsi seda otse
Ebakindel partner ei ütle sageli: „Ma vajan kinnitust.“ Selle asemel testib ta – vihjete, vaikuse või distantseerumisega. Kui sa ei reageeri „õigesti“, tõlgendab ta seda hülgamisena.
4. Ta võrdleb end teistega, isegi kui varjatult
5. Ta kontrollib, aga nimetab seda hoolivuseks
Küsimused, jälgimine või soov „lihtsalt teada“, kus sa oled, võivad tunduda süütud. Kuid kui nende taga on ärevus ja vajadus kindlustunde järele, viitab see usalduse ja eneseväärtuse puudumisele.
6. Ta tõmbub eemale siis, kui suhe muutub lähedasemaks
Paradoksaalselt võib sügavam lähedus aktiveerida ebakindluse. Kui partner kardab, et teda nähakse „päriselt“, võib ta hakata eemalduma just siis, kui suhe võiks minna sügavamaks.
7. Ta rõhutab liigselt oma iseseisvust
„Ma ei vaja kedagi“ võib olla kaitsekilp. Kui sõltumatus muutub emotsionaalseks müüriks, on selle all sageli hirm sõltuvuse, vajaduste või mahajätmise ees.
8. Ta ei luba endale eksimist
Partner, kes peab alati olema tugev, tark või „õige“, kannab sageli sügavat ebakindlust. Eksimine tundub talle ohuna identiteedile. Seetõttu võib ta eksimusi eitada või süü mujale nihutada.
Oluline on mõista, et need märgid ei tähenda halba inimest ega lootusetut suhet. Need viitavad lahendamata sisemistele haavadele. Ebakindlus ei kao paljastamisega, vaid turvalise ruumi kaudu, kus haavatavus ei too kaasa hülgamist ega häbistamist.
Kui märkad neid mustreid, on kõige olulisem küsimus mitte „mis tal viga on“, vaid kas meie suhtes on ruumi aususele ilma hirmuta. Sest ebakindlus ei taha võidelda – ta tahab tunda, et on lubatud olemas olla.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
