See, kuidas kaks inimest omavahel kokku sobivad, võib tunduda olevat asi, mis ei allu ratsionaalsele arutlusele ja mingitele reeglitele. Tegelikult saab suhtesobivust aga täiesti defineerida ja subjektiivsel teel mõõta.
Üks võimalus seda teha on käsitleda ühilduvust, nagu seda teeb psühholoogiadoktor Lisa Firestone, kes on välja andnud ka raamatu “Sex and Love in Intimate Relationships”. Eesti keeles pole seda ilmunud, aga otsetõlkes võiks kõlada kui “Seks ja armastus intiimsuhetes”.
Dr Firestone leiab, et suhtesobivus saab eksisteerida eelkõige ühel tingimusel – kaaslased suhtlevad kui võrdsed ja teevad seda teineteist austavalt. Tähtis on, et oleks võimalik koos lõbutseda ja ühist aega nautida. Kõik teie huvid ja hobid ei pea kattuma, aga ühised huvid aitavad suhtel tugevamaks muutuda.
Mõni arvab, et tema jaoks eksisteerib ainult üks sobiv partner ehk “hingesugulane”, kellega klapp saab olema ideaalilähedane. Arvamisest endast pole hullu, aga halvemal juhul hakkab arvaja ka üldiselt üsna sobivaid kaaslasekandidaate eemale tõrjuma või alavääristama, sest nad ei vasta täpselt ootustele, millega inimene oma kujuteldavat hingesugulast kirjeldab.
Aga ka see pole võimalik, et sobival kaaslasel on kõik huvid samad, mis sul, või ta täidab kõik sinu vajadused. Tähtis on omada ka sõprussuhteid ja muidututtavaid, kes täiendavad või arendavad sind viisil, mida partner ei suuda.
Aga kui armsam ei suuda nagunii kõiki vajadusi täita, miks suhteühilduvus tähtis on? Firestone’il on sellele lihtne vastus: ilma sobivuseta on raske kellegi kõrval õnnelik olla.
Paraku ei vali me suhtepartnereid alati õigetel põhjustel, sest me ei tunne teda veel piisavalt hästi või mõjutavad meie otsuseid alateadlikud mustrid – motiivid või soovid, millest me päris (või isegi üldse) teadlikud pole.
Dr Firestone usub, et me valime inimesi, kes kohtlevad meid nii, nagu mõni pereliige meid kohtles, kui nooremad olime. Selline käitumine võib tunduda tuttavlik ja turvaline, aga kui see meid oma praeguses arenguastmes enam kuidagi ei teeni, võib see partneri hiljem ebameeldivaks muuta. Näiteks tundub ta alguses meeldivalt stabiilse loomuga ja toetav, aga hiljem muutub lihtsalt igavaks.
Seetõttu ei peaks kaaslast valides kunagi piirduma sellega, et ta täidab hetkel mingi tühimiku su elus või hinges. Hetkel pealtnäha täiuslikult meie soove ja vajadusi täitev inimene võib hiljem hoopis meie arengule takistuseks saada.
Seetõttu on pikas plaanis sobivam inimene, kes esitab meile väljakutseid (mitte tingimata käitumise või sõnadega, vaid sellega, milline ta on). Näiteks võib ta olla hoolivam ja sinu vastu tähelepanelikum, kui sa harjunud oled – see teeb esialgu kohmetuks, aga võib olla pikas plaanis väga vajalik toetus, et aidata sul areneda inimeseks, keda tähelepanu ja headus ei pane endasse tõmbuma. .
Kui sa näiteks praegu arvad, et sa ei väärigi head kohtlemist, võid sellise inimese tagasi tõrjuda, kuigi teda oma ellu väga vajad.
Kuidas siis sellist hästiühilduvat kaaslast leida? Esimene soovitus – see kõige tähtsam – on jälgida, kelle seltskonnas sa üldiselt end kõige paremini tunned. Välised kriteeriumid jäta esialgu kõrvale – vanus, amet, rikkus, pikkus, välimus, isegi nahavärv, sugu, religioon jm. Isegi kui see lugu lõpeb murtud südamega, on parem kõhutunnet järgida kui partnerit lihtsalt kindlate omaduste jäiga nimekirja põhjal valida.
Teiseks tasub hoolega läbi mõelda, mis varasemate suhete juures sinu jaoks pikas plaanis ei toiminud? Mis olid need tegurid, mida kohe ei märganud või tähtsaks ei pidanud, aga mis hiljem nii tähtsaks kujunesid? Kas üks teist oli liiga kriitiline ja negatiivne, või üritas teist liialt kontrollida vm? Sellise asja läbimõtlemine võib aidata tõelise sinu (koos sinu tegelike ootuste ja vajadustega) üles leida ning varasemad vildakad suhtedünaamikad seljataha jätta.
Kolmandaks tasub arvestada, et ükspuha millesse sa usud – jumal, saatus, elus on kõik täiesti juhuslik, miski muu –, on sinu elus lõplike otsuste tegemine ennekõike siiski sinu kätes. Minu sinu pere, kallima, vaimse guru või kellegi teise kätes. Sul ja ainult sul on võime ja õigus otsustada, mida sa elult tahad – sealhulgas suhetelt.
Neljandaks, suhtesobivus on väga vajalik, aga maailmas pole ühtegi inimest, kes ühildub sinuga kõiges. Sobivus ei tohi kujuneda mingiks ideaaliks, mis võimaldab kõiki kõrvale heita, sest alati jääb midagi täiuslikust pildist puudu ka.
Mida “ideaalse” sildi all otsida on vaimne tugevus ja paindlikkus. Ideaalilähedane on see, kui inimene mõistab, et elu toob alati muutusi ja püüab neile avatult läheneda; kui ta on valmis uusi asju proovima, et muutuvale suhtele uut tuge leida; kui ta kuulab kriitikat ja tahab ka ise muutuda.
Inimene muutub ainult siis, kui ise muutuse teel asub. Kui partner ei loo selleks toetavat keskkonda, võime halval juhul vastu sõdida ka sisuliselt väga tühistele muutustele, millele suhe nõudeid esitab.
Kõige hullem on aktsepteerida ennast, partnerit ja/või suhet ainult kindlas vormis või raamides, millest väljudes pole koos jätkata võimalik. Suhtesobivusele lisab palju juurde, kui lihtsalt teineteisest hoolite ja seda oma tegudega välja näitate – pidevalt austate ja toetate, milline ta on.
Ühilduvus pole asi, mida teie vahel lihtsalt leidub või mitte. See on lisaks muule veel determineeritus ühisel rajal püsida ja selle nimel koos pingutada.
Hoolimine on lähisuhte juures nii tähtis komponent, et see tulekski viienda ja viimase punktina eraldi välja tuua. Nagu keegi tark inimene on öelnud: armastus on väärtuslik, sest seda ei saa võltsida ja seda ei saa osta!
Allikas: amoremi.ee
