Elu paradoks seisneb selles, et kõige olulisemad sammud ei ole tavaliselt suured ega dramaatilised. Need on lihtsad, vaiksed ja sisemised otsused, mida me edasi lükkame mitte seetõttu, et need oleksid rasked, vaid seetõttu, et need nõuavad ausust iseenda vastu. Me ütleme endale, et “veel ei ole õige aeg”, “küll hiljem” või “kui olukord muutub”. Sageli ei muutu aga mitte olukord, vaid aeg saab lihtsalt otsa.
1. Endale ausalt tunnistamine, et miski ei tööta enam
Üks asi, mida inimesed kõige kauem edasi lükkavad, on iseendale tunnistamine, et mingi eluosa ei tee neid enam õnnelikuks. See võib olla suhe, töö, elukoht, roll või isegi viis, kuidas sa iseendaga räägid. Me püsime tuttavas, sest see tundub turvalisem kui teadmatus. Psühholoogiliselt on eitamine kaitsemehhanism, kuid pikemas plaanis muutub see vanglaks.
Aususe hetk ei tähenda kohe tegutsemist. Piisab sellest, kui sa ütled endale vaikselt: “Midagi on valesti ja ma tunnen seda.” See üks lause võib olla algus suurele muutusele, sest seni, kuni sa endale ei tunnista, ei saa sa ka midagi muuta.
2. Lubamine endal alustada enne, kui tunned end valmis olevat
Me ootame sageli hetke, mil tunneme end kindlalt, enesekindlalt ja täielikult valmis. Tegelikkuses ei saabu see hetk peaaegu kunagi. Valmisolek tekib alles tegutsemise käigus, mitte enne seda. Olgu see uus harjumus, vestlus, projekt või elumuutus, enamik asju õpime me ära teel olles.
Liiga kaua ootamine ei ole ettevaatlikkus, vaid hirm eksida, hirm välja paista, hirm kahetseda. Kuid sageli kahetseme hiljem just seda, et me ei alustanud varem. Väike samm ebakindlalt on alati väärtuslikum kui täiuslik plaan, mida ei teostata kunagi.
3. Enda vajaduste seadmine kellegi teise ootustest ettepoole
Paljud inimesed veedavad suure osa elust, püüdes olla “mugavad”, “mõistlikud” ja “mitte tülikad”. Me ootame, kuni teised annavad loa, märkavad või küsivad. Tõde on see, et enamik inimesi on hõivatud iseendaga ja ei märka, kui sina ennast pidevalt tahaplaanile jätad.
Enda vajaduste austamine ei ole isekus. See on enese säilitamine. Alles siis, kui sa lõpetad ootamise, et keegi teine sind valiks, ja valid iseennast, hakkab elu tasapisi oma kuju muutma. See ei juhtu valjult ega korraga, vaid vaikselt, kindlalt ja püsivalt.
Need kolm asja ei nõua raha, erilisi oskusi ega ideaalset hetke. Need nõuavad ainult üht – julgust olla aus, isegi kui see teeb korraks ebamugavaks. Sageli ei ole küsimus selles, kas sa oled valmis eluks, mida sa tahad, vaid selles, kui kaua sa oled valmis ootama, enne kui lubad endal seda elada.
