2022 kujunes väga tormiliseks aastaks. Kogu maailma mõjutas nii energiahindade tõus kui ka sõda Ukrainas. Erand ei olnud seejuures ka põllumajandussektor. Teadupärast on Ukraina üks maailma suurimaid teravilja- ja päevalilleõlitootjaid ning kannab tähtsat rolli globaalses teraviljaekspordis. Täpsema ülevaate sellest, mis toimus 2022. aastal Euroopa Liidu põllumajanduses ja mida uut on oodata järgmisel aastal, toob teieni Eesti alalise esinduse Euroopa Liidu juures põllumajandustalituse direktor Madis Pärtel.
Praegune Euroopa Komisjoni koosseis teeb veel viimaseid jõupingutusi
Euroopa Komisjoni praegune koosseis on gaasi põhja vajutanud, et oma poliitilisi eesmärke täita. See on ka loomulik, sest 2023. aasta lõpus läheb komisjon enne komisjoni enda ja Euroopa Parlamendi uue koosseisu ametisse astumist taas n-ö vabakäigule.
Põllumajandust mõjutab kahtlemata kõige rohkem liidu ühtne põllumajanduspoliitika ehk ÜPP. Kuid hoogu juurde on saanud tendents, kus ka muud poliitikasuunad hakkavad tootmist mõjutama, eelkõige seda piirates ja muutes. Pean silmas keskkonna ja kliimapoliitikat. See on vast kõige märkimisväärsem trend, mis komisjoni praeguse koosseisuga on tekkinud.
Algatusi on mitu ja mõnest neist kirjutan ka pikemalt. Olukorda näitlikustab hästi üks kirjeldus, mida hiljuti kuulsin: piltlikult öeldes on paduvihm üle käinud, kõik on märjaks saanud ja tasapisi toibuvad olukorrast. Pole täpselt aru saada, kas vihm oli selleks, et taimed saaks paremini kasvada, või tekitati hoopis uputus ja kogu saak hävineb.
ÜPP ja keskkonna- ning kliimapoliitikaalgatused on tulnud selleks, et jääda
Kindlasti on märkimisväärne, et ÜPP strateegiakavad kiideti heaks. Eesti oma alles novembris, sestap kehtivad reeglid uue kava rakendamiseks 2023. a jaanuarist. Parem hilja kui mitte kunagi, aga tegelikult said rakenduskava reeglid paika liiga hilja. See on õppetunniks järgmiseks perioodiks kõigile, kui toimub ÜPP järgmise finantsperioodi määruste koostamine – strateegiakava kinnitamine ja riiklike õigusaktide kirjutamine ei tohiks tulevikus samasse perioodi langeda.
Mäletatavasti on Euroopa Komisjoni kaks suuremat prioriteeti rohepööre ja digitaliseerimine. ELi nõukogu ja parlament leppisid kokku uuendatud jõupingutuste jagamise määruses ning maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määruses. Strateegia „Talust taldrikule“, elurikkuse strateegia ja nullsaaste tegevuskava raames esitas komisjon oma ettepanekud tööstusheite direktiivi, looduse taastamise määruse ja raadamise määruse kohta. Sellele lisaks on veel õhus põllumajanduse ja metsanduse taksonoomia reeglid ning süsiniku eemaldamise sertifitseerimise määrus.
Ühesõnaga, tootjaid ootavad ees mitu olulist mõjutajat, mis enamasti tähendab tootmise muutmist või mõnes kohas isegi kadumist. Põllumajanduses peab panustama nii elurikkuse kaitsesse, kliimamuutustega võitlemisse kui ka saaste vähendamisse – selles pole kahtluski. Meie jaoks on see ilmselge, kuid küsimus on selles, millises ajagraafikus ja kuidas. Siinkohal peab sektor vaatama, mida on võimalik praegu olemas olevate vahenditega teha, mis on realistlik. Ja eesmärgid peaksid arvesse võtma sektori praegust olukorda.
Kestlik taimekaitsevahendite kasutamine peab arvestama liikmesriikidega
Euroopa Komisjon tuli juunis välja kestliku taimekaitsevahendite kasutamise määruse eelnõuga. See oli esimene kord, mil strateegia „Talust taldrikule“ numbrilise eesmärgi täitmiseks seati õiguslikult siduv eesmärk liikmesriigi tasandil. Eesti jaoks tähendas see komisjoni esialgse plaani järgi ei rohkemat ega vähemat kui turustatud taimekaitsevahendite koguse vähendamist 53%. Kohaliku põllumajandusringkonna väikeses veeklaasis on see tekitanud paraja tormi. Eriti Eesti-suguse riigi jaoks, kes kasutab ligikaudu kolm korda vähem taimekaitsevahendeid kui keskmine Euroopa Liidu riik. Õnneks me pole oma murega üksi, sest kümmekond liikmesriiki on sarnases seisus ja komisjon on hakanud üles näitama ka pisut paindlikkust.
Siinkohal pean kordama juba muude keskkonnafailide juures öeldut, et vähendamine iseenesest pole probleem. Peamegi vähendama taimekaitsevahendite kasutamisest tulenevaid riske, kasutama neid tõhusamalt ja hindama igat olukorda integreeritud taimekaitse põhimõtetele tuginedes. Samas peab vähendamise samm olema mõistlik. Seda enam, et alternatiive taimekaitsevahenditele pole, sest uute toimeainete heakskiit võtab keskmiselt seitse aastat ja aretustehnoloogia abil aretatud uute sortide jõudmine turule võib juhtuda alles 10 aasta pärast.
Niinimetatud keskkonnaploki kokkuvõtteks tahan öelda, et Euroopa Komisjoni poliitiliste eesmärkide täitmise küljes on hinnalipik. On proovitud suruda ja ilmselt ka edaspidi surutakse lahendused ÜPPsse. Kuna ÜPP pole kummist, tekib küsimus, kes selle kõik kinni maksab. Ja siin peab paratamatult vaatama ka turu poole. Tooted peavad olema õiglaselt hinnastatud nii esmatootja kui ka töötleja vaatenurgast. See puudutab igaüht otseselt, sest ka tarbija peab järjest enam olema valmis osaliselt katma keskkonna- ja kliimasäästlikuma toote hinda.
Olukord põllumajandusetoodete turgudel on ebastabiilne
Kahtlemata oli üks läinud aastal üks peamisi teemasid põllumajandustoodete turud. Selleks, et rääkida turgudest ja neil kehtivatest hindadest, pean alustama kaugemalt.
Energiakandjate kallinemine on tõsiselt mõjutanud nii tootjaid kui ka tööstusi. Tootjaid eelkõige sisendhindade tõusu tõttu. Näiteks põllumajanduses kasutatavaid lämmastikväetiseid toodetakse gaasist, mille hind on väga kõrge. Seepärast on kogu ELis probleeme väetiste tootmisega; isegi nii suuri probleeme, et lämmastikväetiseid tootvaid tehaseid on ajutiselt kinni pandud. Kiirelt on tõusnud ka fosfor- ja kaaliumväetiste hinnad. Nende väetiste puhul sõltub EL väga suuresti impordist, kusjuures kaaliumväetiseid on suures ulatuses imporditud Valgevenest ja Venemaalt. Praegu saab tõdeda, et enamik ELi riike on leidnud alternatiivseid turge ja enamikul tootjatest on väetised kevadeks suuresti olemas. Kuigi väetised on käes, siis on need saadud väga kõrge hinnaga. Silmas peab pidama, et kõrgemad energiahinnad mõjutavad eelkõige tööstusi.
Sõda Ukrainas on otseselt mõjutanud olukorda teraviljaturul. Sõja alguses oli teraviljaeksport pea olematu, mis omakorda tekitas tõsiseid probleeme Lähis-Idas ja Aafrikas, kuhu teravili tavapäraselt liikus. Euroopa Komisjon lõi nii-öelda solidaarsuskoridorid, miskaudu maismaad pidi, peamiselt mööda raudteed, jõudis teravili Rumeeniasse ja Poolasse ning sealt edasi. Sellest koridorist on palju abi olnud. Lisaks saavutati suuresti Türgi vedamisel kokkulepe meretee avamiseks kolmest Ukraina sadamast viljaekspordiks. Sõja tõttu on mereteede kasutamine küll riskantne, aga vähemalt novembris saavutati sõjaeelne tase: eksporditi 7,2 miljonit tonni teravilja.
Teraviljahind on vahepeal teinud märkimisväärse tõusu – suve alguses kerkis nisu hind isegi üle 400€/t. Novembriks oli see pisut tagasi tõmmanud, aga oli ikkagi oluliselt kõrgem kui aasta varem detsembris, mil hind oli ligi 300€/tonni kohta
Kõige rohkem probleeme on tekitanud sisendite kõrged hinnad, eriti väetiste puhul. Pidevalt on rippunud üleval küsimus, kuidas väetisi kätte saada. Õnneks oleme riigina siiamaani hakkama saanud ja põhimure on kandunud hinnale.
Tekkinud olukorras on Euroopa Komisjon tulnud välja ettepanekutega, mis aitaksid põllumeestel keerulisel ajal tootmist käigus hoida. Kõige olulisem oli põllumajanduse kriisireservi avamine, millega anti liikmesriikidele ELi raha sektori toetamiseks. Lisaks võis iga riik maksta toetusi juurde oma riigieelarvest. Komisjon on teinud riigiabi reegleid veel paindlikumaks ja ÜPPs näinud ette erandeid, mis aitaks tootjaid. Sestap saab öelda, et komisjon on reageerinud ootamatult kiiresti ja kahtlemata on sellest olnud abi tootjatele.
Mida oodata sellelt aastalt?
Kuna see on Euroopa Komisjoni praeguse koosseisu viimane aktiivne tööaasta, siis on oodata mitut meie valdkonna jaoks tähtsat algatust.
Oluline saab olema toidumärgistamise pakett, kus kõige vastuolulisem teema on pakendi esikülje märgistamine.
Loomade heaolu ajakohastutud õigusraamistiku asjus on oodata komisjoni ettepanekut.
Komisjon plaanib välja tulla ka uute geenitehnoloogiate algatusega, kus liikmesriikide lahknevus on ilmne; samas on toidu tootmise seisukohalt tegemist ülimalt olulise algatusega. Küsimus on ELi kui regiooni tootmisvõimekuse tõstmises võrreldes piirkondadega, kus uued geenitehnoloogiad on juba kasutuses.
Pikalt on oodatud promotsioonipoliitika ettepanekut, kus on peamine küsimus selles, kuidas ja kas on lubatud müügiedendus punasele lihale ja veinile.
Keskkonnahoiu valdkonnas on 2023. a esimeses kvartalis oodata Euroopa Komisjoni ettepanekut mullatervise seaduse kohta ning toitainete lõimitud majandamise tegevuskava.
Kõigile on üsna selge, et energiahinnad ja olukord Ukrainas on olulised teemad ka sel aastal.
Eesti riigi ja toidutootjate vaatenurgast tuleb jälgida, et ELi algatused oleksid mõistlikud ja seatud eesmärgid ka realistlikud. Rohepööre ja kestlik tootmine on kahtlemata vajalikud, aga neid ellu viies tuleb arvestada kohalike oludega.
Alliakas: Maablogi
